Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Indrek Tarand: kanooniliselt kindral Laidonerist

Johan Laidoner vääriks Eestile iseseisvuse toonud suurmehena kerget kanoniseerimist, kirjutab Indrek Tarand kanoonikuna (ennekõike selle sõna sarnasuse pärast sõnaga «kahur» – «kanone»). Kuigi võime tänapäeval Laidoneri 1939/40. aastal tehtud otsuseid kritiseerida, teeme seda siiski alles tagantjärele tarkuse abil.


Võidul on tuhat isa, kaotusel vaid üks. Selle tarkuse taustal tasub vaadelda ka kindral Johan Laidoneri eluteed, mille algusest 12. veebruaril möödus 125 aastat ja mis lõppes Vladimiri vangilaagris 13. märtsil 1953.

Minult on väga sageli küsitud, mida ma arvan Martti Turtola raamatust «Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk» . Vastan alati, et ma ei saa sellest midagi arvata, sest ma pole raamatut lugenud ning ilmunud retsensioone arvestades ei kavatse ka kunagi lugeda.
Sest kui keegi soovib väita, et Laidoner oli reetur ja riigikaotuse peamine sepistaja, siis vabas ühiskonnas on tal see õigus. Minul oli kohustus seda tüüpi väiteid sunnikorras lugeda Nõukogude Liidus. Mis teadupärast polnud eriti vaba ühiskond.

Vabadussõjast möödub peagi 90 aastat ning ehkki see on tegelikult vaid inimese eluiga, on ikkagi võimalus hakata mõtlema iseseisvuse toonud rahvuslike suurmeeste kergele kanoniseerimisele. Püüda sõnastada lihtsalt ja meeldejäävalt need laused, mida järeltulevatele põlvedele kokkuvõttena minevikust edasi anda. Selles artiklis üritan visanda kolm põhitelge, millele tuginedes saame tõendada, et tegemist oli rahvusliku suurmehega nii ajas kui ruumis. Need on:
Sõjamees. Riigimees. Rahvusvaheline mees.

Sõjamehe tee polnud ehk isegi sedavõrd kutsumus, vaid pooleldi sundvalik. On kirjutatud, et noore Johani soov oli õppida metsandust. Ent kuidas saja aasta tagustes majandusoludes ikka muidu hariduse poole pürgida kui mitte tasuta pakutava kooli kaudu. Sõjaväe kaudu. Ning kui õppida hästi, siis avardusid ka võimalused näha laia maailma impeeriumi eri otsades ja koguni kõrgseltskonda sattuda.

Eeskujulike õpitulemuste eest auhinnaks saadud kahepäise kotkaga kuldkell taskus, astus noor podporutšik lootusrikkana neile radadele. Loomulikult polnud mitte igal ohvitseril võimalust tõusta väejuhiks, kuid saatuse keerdkäigud pakkusid Johan Laidonerile säärase võimaluse ja ta suutis šanssi maksimaalselt ära kasutada.

Küpse tegevusega Esimese maailmasõja lahingutes taganuks ta endale ka silmatorkava positsiooni Vene armees, kuid revolutsioon ja sõjaline ebaõnn laastasid selle armee distsipliini. Samal ajal oli eestlaste iseolemise tung jõudnud impeeriumi mõttes küll ebaperspektiivika, kuid eestlusele elutähtsate rahvusväeosade moodustamiseni. Selles episoodis ei leia Laidoneri hiljem tuntuks saanud kiire otsustusvõime kinnitust. Ta kõhkleb, kas minna Eestisse, ja formaalse ettekäändena järgib Vene seadust, mis rindeohvitseril ilma sõjaministeeriumi korralduseta uude väeossa minekut ei võimalda. Teisalt on talle tehtud ka pakkumine minna nn Georgi brigaadi staabiülemaks. Bolševike võimuhaaramine teeb Laidonerile otsustamise lihtsamaks ja 1. jaanuaril 1918 jõuab ta Tallinna.

Järgnevad seitse nädalat enne sakslaste tungimist Eesti mandrialale täis pingelist organiseerimistööd on suunatud omariikluse väljavõitlemisele selles lootusetus rahvusvahelises olukorras. Sakslaste eest tuleb siiski pakku minna ja püüda punasest Peterburist mõjutada Eesti sõjaväe algatamist sakslaste vältimatule kaotusele järgnevaks ajaks. Organiseerija ise liitub vägedega pärast punaste rindest läbihiilimist Soome kaudu. Ning saab ülemjuhatajaks.

Faktilise täpsuse huvides tuleb nimetada, et üldlevinud käsitlus Laidonerist kui esimesest ülemjuhatajast pole siiski päris täpne. Sest enne ta saabumist täitis nimetatud ametikohta kindral Ernst Põdder (vt Riigi Teataja 1918 nr 8, lk 4 ja nr 9, lk 7–8). Kuid sisulises Vabadussõja juhatamise võtmes on muidugi Laidoner meie väejuht.

Vabadussõja sündmustel ja Laidoneri väejuhtimisoskustel pole siinse kirjatöö raames mõtet peatuda, sest huviline võib seda küsimust Reigo Rosenthali hiljuti ilmunud monograafiast «Laidoner – väejuht» põhjalikult tudeerida. Kanoonilisse käsitlusse peame haarama vaid kolm aspekti.

Esiteks, Laidoneri võime organiseerida rahvusvahelist sõjalist koostööd. Silmapaistvateks näideteks Inglise eskaadri Tallinna alla toomine, õigemini lausa meelitamine, sest inglaste isu polnud pärast Cassandra miinilejooksu ja uppumist ehk kõige suurem. Kuid ka Vene valgekaardi võimaluste piires viisakas liidendamine liitlassuhtesse sobib samasse rubriiki.

Teiseks, kõhklematu ja otsustav tegevus mitte just liigsest võitlustahtest pakatava rahvaväe viimisel vastupealetungile jaanuaris 1919. Küllap oleks teistegi eesti ohvitseride seas leidunud samasuguseid juhte, ent Laidoneri puhul lisandus see mõõtmatu usaldus, mida Vabadussõja alguses tema isiku suhtes tundsid kõik Eesti poliitilised jõud.

Kolmanda momendina märgime Laidoneri võimet tajuda demokraatia arendamise nõudeid ja vajadusi ning isiklikku lojaalsust sellele. On vähe võidukaid väejuhte, kes ei sooviks võidetud sõja järel nautida erilist positsiooni ka rahuaegses riigi ülesehituses. Laidoner oli teisest puust ja valmistas ette ülemjuhataja institutsiooni kaotamise rahuaja tingimustes ning kaitseväe juhi allumise sõjaministrile. Tsiviilkontroll, lausuksime tänapäeval iseenesestmõistetavalt. Laidoneri säärane idee polnud mitte kõigile üheselt mõistetav, kuid vaatamata poliitilistele vaidlustele viis ta selle läbi ennast tegelikult ise ametist tagandades. Mis tõendab, et isiklikust kasust ülemaks oskas ta pidada riigi huvisid.

Eesti riigikokku osutus Laidoner valituks kolmel korral enne 1934. aasta riigipööret. Töötas selles institutsioonis sõjamehele omase kohusetunde ja täpsusega. Ei olnud poliitiline kiremees, vaid vastupidi. «Ei püüdnudki mingite trikkidega või vägisi oma mõtteid peale suruda. Laidoner katsus mõistuse kaudu jõuda ühisele veendumusele. Arutluse all olevat küsimust püüdis ta igakülgselt valgustada, samas hinnates ka teiste seisukohti,» on nenditud tagantjärele.

Päritolult ja hingelt põllumehena oli loomulik tema kuulumine põllumeeste erakonda ja tähelepanu põllumajanduspoliitikale. Ent ka põllupeenrast kaugemad probleemid oli Viimsi suurtalu peremees endale selgeks teinud, olgu siis riigikaitse, rahvamajanduse või välispoliitika valdades. Lugedes Laidoneri omaaegseid sõnavõtte, paneb imestama, et neis pole tilkagi tigedust ega ultimatiivsust.

Vaid üks tsitaat illustratsiooniks: «Mida pidime tegema kriisi puhkemisel? Riigi teatavad väljaminekud on broneeritud ja ette lubatud: seal on ametnikud, koosseisud, riigiaparaat, sõjavägi jne. Ja mida peale hakata? Vähendati palku, aga palkade vähendamine kriisi ajal on kõige halvem asi. Järgnes pensionide vähendamine. Arvan, et palkade ja pensionide vähendamine oli revolutsioonilise vapsismi üheks tekkepõhjuseks. Igal riigil peab olema reserve /.../ Majandusminister rääkis siin eile Eesti Panga reservide ära kasutamisest. Kas oli õige, et esimene parlamentlik valitsus reservid käiku laskis? Ma arvan, et ei ole... »

Kõige küsitavam tegu ongi ehk kaasaminek Konstantin Pätsi riigipöördega, sest selle taga võib tajuda isiklikkugi kibestumist kindral Andres Larka suhtes. Viimase puhul ei peetud eriti austusväärseks asjaolusid, kuidas tema alampolkovnikust kindraliks tõusis, erinevaid demobiliseerimisi ja kehtivat seadust omakasupüüdlikult tõlgendades. Kuid rahulikult kaaludes peame tunnistama, et seda aspekti ei peaks üle tähtsustama, meil kõigil on oma sümpaatiad ja antipaatiad.

Ilmsem oli siiski soov riiklik stabiilsus kui omariikluse tähtsaim komponent mingil kombel tagada. Ja kindral tegi valiku, minnes ehk mõneti vastuollu oma demokraatlike veendumustega, neid siiski lõplikult kompromiteerimata. Ja jäi ka uues võimupositsioonis tagasihoidlikuks ning omakasupüüdmatuks. Pole tema süü, et Mussolini ajastule Euroopas iseloomulikult palusid üha uued ja uued seltsid ja seltsingud kindralit oma auliikmeks ning kindraligi pea kohal riiklikku nimbust aimata võis.

Kesk- ja Ida-Euroopa mastaabis suutis Eesti jääda piiratud demokraatiaga autoritaarseks riigiks kõigi võimalike sõjaliste ja mittesõjaliste diktatuuride kõrval, Nõukogude ja Saksa tüüpi totalitarismidest rääkimata.

Kui lausuda praegu sõnapaar «rahvusvaheline mees», kerkib automaatselt silme ette Lennart Meri. Põhjendatult. Kuid Laidoneri välispoliitiline tegevus oli samuti muljetavaldav. Juhtides korduvalt Eesti delegatsiooni tööd Rahvasteliidus, saavutas sõjamees partnerite sedavõrd suure lugupidamise, et esimese eestlasena määrati ta juhatama rahvusvahelist komisjoni, mis lihtsustatult öeldes kontrollis Iraagi ja Türgi piiril «Brüsseli liini» režiimi.

Esimesele pole tänini teist sama kõrget missiooni järgnenud, sest meie praegused tegijad ei saa seoses Nõukogude Liidu poolt meilt röövitud ajavahemikuga näiteks Martti Ahtisaari rollini veel kuidagi jõuda. Lisaväärtusena tõi Laidoner Iraagist kaasa ka muistiseid, mida kohalikud odava raha eest andsid. Hiljem on need kirjatahvlid sattunud osaliselt Leningradi ning olnud abiks vene teadlastele surnud keelte dešifreerimisel. Näide siinkohal toestamaks väidet, et ka humanitaarteaduse küsimuste vastu tundis Laidoner huvi.

Kui tulla algusse tagasi ja vaadata kiretult 1939/40. aastat, siis loomulikult valmistas kindral oma kaasohvitseridele ja sõjaväele pettumuse. Kuid seda ikkagi pigem tagantjärele tarkuses, mis annab meile kindla teadmise, et surm ausas võitluses, lahinguväljal ülekaaluka vaenlasega ihuüksi rammu katsudes oleks olnud kõlbeliselt parem valik kui see häving, mille Nõukogude ja Saksa okupatsioonid tegelikult kaasa tõid.

Nende aastate otsustajail seda tagantjärele tarkust ju veel polnud. Niipea kui nad selle said, pani Laidoner juba Venemaal vangina kirja oma poliitilise testamendi, kus ta tunnistab oma viga ja vastutust selle eest («oleksin ehk pidanud end maha laskma»). Kurb tõdemus. Viib tagasi kõnekäänuni, et kaotusel on vaid üks isa. Aga on suur vahe, kui inimene ise seda tunnistab, mitte rahvahulga näpuosutuste põhjal süüdlaseks tehtuna.

Ja veel – samas kirjatöös avaldab kindral veendumust, et eesti rahvas saab kunagi jälle vabaks. Just see veendumus, mida jagas suurem osa eesti rahvast, isegi grupike kommuniste, aitas meid välja murda tänasesse päeva. Tänases päevas, mil meie rahvas on jõudnud oma suurmeeste elutööde kanoonilise käsitlemise lävele, tasuks meiega üht saatust jagavatel venelastel Eestis tähele panna, et meie väga austame oma kindralit. Mis sellest, et näiteks tema kodune keel kirjavahetuses oli vene keel. Sõnad ei loegi nii palju, kui teod on õiged!

Johan Laidoner

•    1900 lõpetas Viljandi linnakooli
•    1902–1905 jalaväe junkrukool Vilniuses, lõpetas alamleitnandi auastmes
•    1909–1912 Nikolai Sõjaväeakadeemia Peterburis
•    1901–1918 teenis Vene armees
•    14.–23. detsember 1918 Eesti sõjaväe operatiivstaabi ülem
•    23. detsember 1918 – 27. märts 1920 Eesti Vabariigi Sõjavägede ülemjuhataja
•    1920 läks erru
•    1920–1924, 1925–1929 I–III riigikogu liige, 1925–1926 juhtis Rahvasteliidu komisjoni, mis lahendas Türgi-Iraagi konflikti Mosuli piirkonna pärast
•    1. detsember 1924 – 8. jaanuar 1925 Eesti Vabariigi Sõjavägede ülemjuhataja (1924. a 1. detsembri kommunistliku mässukatse ajal)
•    1929–1934 majandas Viimsi mõisat, oli Kaubandus-Tööstuskoja liige, aastast 1933 Riigikaitse Nõukogu liige
•    12. märts 1934 – 22. juuni 1940 Eesti Vabariigi Sõjavägede ülemjuhataja
•    17. juunil 1940 okupeeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi. 22. juunil 1940 tagandati Laidoner sõjavägede ülemjuhataja ametikohalt ja saadeti erru. 19. juulil 1940 vangistati ta koos abikaasaga Tallinnas NKVD poolt ja mõlemad küüditati Venemaale Penzasse. Nad arreteeriti sealsamas 28. juunil 1941. 1942. aastal viidi ta Kirovi vanglasse. 1945–1952 oli Ivanovo vanglas, 1952 viidi Moskvasse, kus mõisteti Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamisel 25 aastaks vangi. Saadeti Vladimiri vanglasse, kus suri järgmisel aastal.

Eraelu

•    1911 abiellus Maria Kruszewskaga, kes suri 1978. aastal Jämejala haiglas, poeg Michael sündis 1913 ja tegi enesetapu 1928. Kasupoeg Aleksei Kruszewski, sündinud 1913, suri 1941. aastal NKGB poolt vangistatuna Solikamski vangilaagris Permi oblastis.

Allikas:  www.laidoner.ee 

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Märksõnad:johan laidoner
Sponsoreeritud artiklid
nädala näod
E-EESTI
    nädala näod
    Reformierakond ja liberaalsed väärtused
    Viimased uudised
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.eeKõik
    JõulueriKõik
    Elu24Kõik
    Majandus24Kõik
    SportKõik
    TallinnCityKõik
    NaineKõik
    TarbijaKõik
    MaailmKõik
    ArvamusKõik
    UudisedKõik
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv