Eelmise laupäevani laekus teavet president Barack Obama välispoliitika kontuuride kohta piiskhaaval. Siis avas Müncheni julgeolekufoorumil tulvaveed asepresident Joe Biden oma programmkõnega. Ei saa siiski öelda, et olukord vete taandudes palju selgem oleks, nendib kolumnist Ahto Lobjakas.
Selge on vaid – nagu ütles Biden ise –, et USA otsib partnerite jaoks «uut tooni» ja pakub vastastele uut algust. Sisulistest muutustest ta ei teatanud. Kokkuvõtlikult on USA uus doktriin tunnustada maailma «multipolaarsust» seal, kus – ja seni kuni – USA rahvuslikud huvid teda ainupolaarsena näha ei soovi.
Bideni sõnutsi: «Kasutame jõudu seal, kus muu ei tööta.» Mujal on USA valmis konsulteerima ja läbi rääkima. Mingit revolutsiooni siin pole. Tegemist on George W Bushi teise ametiaja de facto välispoliitilise loogika ümbersõnastusega.
Sisuliselt sama järeldus domineerib Saksamaal. «Ons Washingtonist kostvas midagi uut?» küsis sel esmaspäeval Frankfurter Allgemeine Zeitung (FAZ) ja vastas ise: unilateralism (ehk ühepoolsus) on endiselt võimalik ja sõjaline jõud USA tööriistakastis kõige peal. Die Zeit tähendab samal päeval, et «alliansid ei ole USA jaoks eesmärk iseenesest, vaid saavad eluõiguse ainult siis, kui nad on tõhusad».
Prantsusmaa lehtedel jätkus Müncheni järel silmi peamiselt president Sarkozyle. «Sarkozy haaras võimalusest tõestada end vana kontinendi liidrina,» märkis Le Figaro juhtkirjanik esmaspäevases lehes. Keegi «vanas Euroopas» ei märganud Bideni kõne esitlusse kodeeritud sõnumit – uut ajastut kuulutas USA ase-president, kuulajaiks Saksamaa liidukantsler ja Prantsusmaa president.
Bideni missioon oli kahtlemata anda Berliinile ja Pariisile signaal, et Washingtonile on nende julgeolekupoliitilise emantsipatsiooni ambitsioon vastuvõetav vaid osaliselt.
Ambitsioonist andis märku Müncheni-eelsel nädalal Le Monde’is ja FAZis ilmunud Sarkozy ja Angela Merkeli ühispöördumine. Kaks riigijuhti märkisid, et praegu ei suuda ükski riik üksinda lahendada maailma probleeme, ütlesid, et see tähendab muutust USA-Euroopa suhetes, ja järeldasid, et «ühepoolsed otsused oleksid vastuolus meie suhete uue vaimuga».
Münchenis laiendas Sarkozy sõnumit, öeldes, et USA peab tunnustama teiste suurte jõudude tõusu, kelle abita ei tule maailma rahu. Pool tundi hiljem kõnepuldis olnud Biden naeris Sarkozy nõu sama hästi kui välja. Jah, USA tunnistab vajadust arvestada teiste jõududega, ütles ta – ja mainis näidetena massihävitusrelvi, epideemiaid, kliimamuutusi.
Saksa-Prantsuse telg ei olnud siiski Münchenis kahtluse all. Mõlemad tahavad tugevdada Euroopa sammast NATOs ja jagavad korraldajatena NATO 60. aastapäeva tippkohtumist aprilli algul. (Samas liitub Prantsusmaa enam kui 40-aastase vaheaja järel NATO sõjalise käsuliiniga.) Elsassi paigutatakse esimest korda pärast II maailmasõda püsivalt Saksa sõjaväebrigaad.
Ei Pariis ega Berliin taha NATOs näha ei Ukrainat ega Gruusiat. Mõlemad usuvad, et lääs peab ruumi tegema Venemaa kasvanud võimule ja ambitsioonile.
Kuid Saksamaa ja Prantsusmaa rõhuasetustes ilmnes tähelepanuväärseid lahknevusi – mis võiski olla üks USA asepresidendi varjatud eesmärke Münchenis.
Sarkozy kirjeldas liitu USAga kui võrdsete partnerite koostööd, mis ei rajane mitte sunnil, vaid austusel teise poole väärtuste vastu. Ta rõhutas korduvalt, et Prantsusmaale on alati esikohal Prantsusmaa huvid ja Prantsusmaa iseseisvus. Põhimõtteliselt sama tahavad Venemaa ja Hiina.
Merkel aga pööras selle loogika pea peale. Saksamaa jaoks on liit USAga põhjapanev ja trumpab üle muud kaalutlused. «Üleatlandiline telg on meie julgeolekuarhitektuuri nurgakivi,» ütles kantsler.
Saksamaa on strateegiliselt huvitatud USA poolt Venemaale pakutud relvastuskontrollikõnelustest, samas kui Prantsusmaal oleks neist vähe otsest tulu. Berliin on USA-le Pariisist tunduvalt lähemal Iraani küsimuses, seda tänu absoluutsele pühendumisele Iisraeli julgeolekule.
Ka Venemaa osas on Pariisi ja Berliini positsioonide vahel päevavalgust. Merkeli jaoks on Venemaa tõusuga arvestamine terve mõistuse küsimus – Venemaal on määrav roll Euroopa julgeolekus. Saksamaa on nõus arutama president Medvedevi «uut julgeolekuarhitektuuri», ütles Merkel, kuid lisas, et Euroopa huvides on siduda Venemaa praeguste struktuuridega – NATO, ELi ja OSCEga.
Sarkozy jaoks seisneb Venemaa peamine väärtus selles, et tema tõus tugevdab argumente multipolaarse maailma kasuks ja lisab legitiimsust Prantsusmaa soovile suhelda USAga kui võrdne võrdsega. Medvdevi «uue julgeolekuarhitektuuri» plaanid sobivad Sarkozy ambitsioonidega hästi.
Biden pakkus suhetes Venemaa taaskäivitust (ingl reset). Siiski ei pakkunud Biden sisuliselt enamat aja mahavõtmisest. Obamat aitab, et suuremad tüliõunad Venemaa ja USA vahel – NATO laienemine ja raketikaitse – on mõneks ajaks nagunii päevakorrast maas.
NATO laienemise torpedeerisid lähitulevikuks Saksamaa ja Prantsusmaa. Et Obama teemat forsseerida ei kavatse, näitas julgeolekunõunik James Jonesi intervjuu 9. veebruari Süddeutsche Zeitungis, kus ta ütleb Pariisi ja Berliini sõnadega, et kandidaadid «peavad täitma selged tingimused, enne kui me nad liikmeks võtame».
Raketikaitses on huvitaval kombel tempo maha võtnud Moskva ise, külmutades Iskader-rakettide paigutamise Kaliningradi. Münchenis võttis lepitava joone ka asepeaminister Sergei Ivanov, öeldes, et midagi pole katki ka siis, kui Washington hakkab ehitama kaitsekilpi Poolasse ja Tšehhi Vabariiki, sest see võtaks viis-kuus aastat ja jätaks aega kõnelusteks.
Tegemist võib olla märgiga Venemaa nõrkusest. Suureneb ekspertide arv, kes usuvad, et majanduskriisis pole poliitilist status quo’d Moskvas võimalik säilitada.
Igal juhul on USA-l Moskvale pakkuda präänik uute relvastuse vähendamise kõneluste näol, mis on üks Obama kolmest ametlikust prioriteedist Afganistani ja Iraagi järel. USA huvi tõstaks Venemaa globaalset prestiiži.
On kahtlane, kas sellest piisab, et sundida Moskvat loobuma mõjusfääripoliitikast – mida USA Bideni sõnul ei aktsepteeri. Majanduslikest raskustest hoolimata – või nendest tulenevalt – on Moskva hakanud forsseerima plaane allutada naabrid Ukrainast Kõrgõzstanini.
Kuid Moskva püüab vältida otseväljakutseid USA-le. Ka Kõrgõzstani otsus sulgeda USA õhubaas Manasis pärast Venemaa laenulubadust pole mitte niivõrd löök USA vastu kui Moskva püüd kinnistada regionaalset ülemvõimu. Afganistanis – mis on USA peamine mure – lubas Ivanov abiks kõike peale sõdurite. Koostöö peab aga käima läbi Moskva.
Jagatud huvid Afganistanis viivad märtsis ilmselt NATO-Vene Nõukogu ametliku taaselustamiseni. NATO külmutas nõukogu Gruusia sõja järel. Talibani rünnakud läbi Pakistani kulgevale varustuskoridorile sunnivad allianssi Afganistani-missiooni üha enam varustama Venemaa ja Kesk-Aasia kaudu.
Obama ehk suurim väljakutse on Bushi pärandatud tulemüür USA vägede ümber nende tegevuspiirkondades. Jurisdiktsiooniprobleeme kritiseerivad president Bakijev Kõrgõzstanis, Karzai Afganistanis ja al-Maliki Iraagis. Kohalikel valitsustel puudub USA tegevuse üle igasugune kontroll väiksematest asjadest suurimateni ja see asjaolu õõnestab ebademokraatlikegi režiimide legitiimsust.
Ääreriigid Gruusiast Eestini on avaldanud rahul-olu, et Bideni n-ö makrosignaalid ei erinenud oodatust. Kuid nende riikide juhtkondadest ei saa oodata ka muu tunnistamist.
Eestile tähelepanuväärseim sündmus sel nädalal oli Norra eksvälisminister Jens Stoltenbergi Põhjamaade julgeolekukoostöö raport, mis valmis koostöös Soome, Rootsi, Taani ja Islandi valitsusega. Et töögrupp soovitab Põhjamaadele kollektiivkaitseklauslit, ütleb mõndagi nende arvamuse kohta olukorrast regioonis.