Jürgen Tamme: heaolu lõpp

Jürgen Tamme
, välisuudiste toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kui Prantsusmaa 2007. aasta presidendivalimiste küsimuseks oli, kuidas riik Chiraci-aegsest mugavustardumusest üles raputada, siis homme küsivad valimiskastide juurde suunduvad prantslased, kuidas heaoluriiki päästa. Valikuid aga napib.


Oma energilisusega inimpommi tiitli pälvinud Nicolas Sarkozy pole muutusi ellu viinud. Probleemid on jäänud ja süvenenud: kümneprotsendine tööpuudus on viimase 13 aasta kõrgeim, majandus langeb ning immigratsiooniküsimus on Toulouse’i rünnaku valguses endiselt põletav.

Kõrgete ootustega riigi etteotsa valitud Sarkozyd peab suur osa prantslastest viis aastat hiljem Chiraci-suguseks fossiiliks, kelle lahkumine iseenesest peab muutused tooma. Välismaailm näeb Sarkozys aga ülevoolavat, enesekeskset ja kapriisset meest, kes vastab ettekujutlusele vananevast filmistaarist – Louis de Funèsist, nagu Angela Merkeli abikaasa tabavalt märkis.

Sarkozy igatsus aadelkonna järele, tema monarhilik arrogantsus ja endast müütide loomise püüdlus on teinud temast kodumaal vihaobjekti. Seetõttu on paljud prantslased otsustanud anda homme oma hääle isikupäratuks peetavale François Hollande’ile. Mitte et nad tema rikkust jaotavat poliitikat toetaksid, vaid et Sarkozyd tagasi ei valitaks.  

Nende jaoks on jõukate makse langetav ja miljardäridega jahil koketeeriv Sarkozy rikaste president. Riigis, kus valijate kinnisideeks on rikaste karistamine, tähendab see aga sõimusõna. Sarkozy väide, et hädades on süüdi ahned pankurid, spekulandid ning USA ja Briti krediidiagentuurid, neid ei veena.

Kuigi Sarkozy ei pruugi vastata prantslaste ettekujutusele väärikast presidendist, on ta enda sõnul ainus, kes suudab Prantsusmaa päästa. Viienda vabariigi ajaloos pole aga ühegi teiseks ametiajaks valitud riigipea toetus olnud nii madal kui Sarkozyl praegu – raasuke üle 20 protsendi.
Seetõttu pole üllatav, et tema pearivaal on sidunud valimised usaldushääletusega Sarkozyle.

Lisaks soovivad Sarkozyga arveid õiendada ka «kurja vanamehe» Jean-Marie Le Peni tütar Marine ning ekstrotskist Jean-Luc Mélenchon. Nad on edukalt ära kasutanud viha valitseva eliidi vastu, kuid lõppvooru nad ilmselt ei pääse.

Ükski neist ei paku aga reaalseid lahendusi maailma viienda majanduse raviks, pigistades silmad kinni maksevõimelisusega seotud probleemide ees. Briti nädalakiri Economist illustreeris seda suhtumist prantsuse impressionisti Édouard Manet’ maaliga «Eine murul», kus alasti naise kõrvale murule räntsatanud Sarkozy ja Hollande on end täiuslikku hetke unustanud ning paradiislikku paleust naudivad.

Paraku teeb karm reaalsus oma korrektiivid. Ühel hetkel pöördub kõik tagasi troostitusse argipäeva, naised panevad end riidesse ja toidukorv saab tühjaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles