Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

AK

:

Antropoloogia on tänapäeva maailmas eriline kutsumus

Prantsuse antropoloog Marc Augé ütleb intervjuus TLÜ kultuuriteooria teadurile Marek Tammele, et kultuurid sarnanevad esitatavate küsimuste poolest, mitte vastuste poolest, mida nad neile küsimustele annavad.

Alustaksin seda vestlust küsimusega, mille esitamine on usutavasti lihtsam kui sellele vastamine: milleks on tänapäeval vaja antropoloogiat?

Traditsiooniliselt uurib etnoloogia ühiskondlikke suhteid mingis piiratud rühmas, võttes arvesse nende geograafilist, ajaloolist ja poliitilist konteksti. Tänapäeval aga hõlmab kontekst alati kogu planeeti. Mis puutub ühiskondlikesse suhetesse, siis need muutuvad oma iseloomu ja omaduste poolest koos suhtlustehnoloogiate arenguga, mis muudavad ühtaegu suhete konteksti. Nii muutub eristus etnoloogia kui kohaliku vaatluse ja antropoloogia kui üldisema, võrdleva pilguvõtu vahel uuesti küsitavaks.

Antropoloogia kriitiline meelsus annab sellele tänapäeval erilise kutsumuse, mis sobib sellele paremini kui teistele distsipliinidele. Etnoloogi traditsiooniline roll (kui lühidalt üldistada) on olnud õpetada oma «informantidele», kellelt pärineb kogu tema teadmine, et see, mida need pidasid looduslikuks (ja enesestmõistetavaks), on kultuuriline (ja problemaatiline).

Tänapäeval on etnoloogi hiiglaslikuks kohuseks võtta enda peale see kriitiline missioon mitte üksnes oma ühiskonnas (need eristused enam ei toimi), vaid selles ikka veel väga eripalgelises kogumis, mida me hüüame globaalseks maailmaks ja milles temagi ühes teistega osaleb.

Antropoloog sai teist Aafrikas, te alustasite 1960. aastate teisel poolel etnoloogilise uurimistööga Elevandiluurannikul ja hiljem Togos. 2003. aastal olete nentinud: «Võiksin öelda, et Aafrika andis mulle hulga õppetunde, millest kasvasid välja omaette teooriad: ruumiteooria, isiksuseteooria, sündmuseteooria ja vahenduseteooria.» Kuid «Kohtade ja mittekohtade» lugejal ei jää märkamata ka see, kui tähtis oli teie jaoks Aafrika-kogemus nüüdisaegse Euroopa antropoloogiliseks käsitlemiseks. Kas resümeeriksite mõne lausega, mida Aafrika teile antropoloogiametis õpetas?

Aafrikas, täpsemalt Alladiamaal Elevandiluurannikul tegin oma esimesed välitööd. See oli aeglane sisseelamine, midagi sellist, mida olen nimetanud «viibimise etnoloogiaks». Togos minade maal uurisin institutsioone, mis olid Elevandiluuranniku lõunaosast kadunud (polüteistlik panteon ja sellele vastavad usutalitused, peamiselt seestumusega seotu).

Kuid kasu tõusis ka «läbisõiduetnoloogiast», mida viljelesin edaspidi reisidel Ladina-Ameerikasse. See võimaldas süvitsiminevat võrdlust erinevate maailmakorrastuse viiside vahel, millest ühiskonnad lähtuvad. See andis etnoloogiale antropoloogilise haarde.

Erinevate teisendite kujul leiame vasted kõigile oma ühiskondliku elu mõõtmetele, kus või millal me ka elama ei satuks. Aafrikas avanes mulle erakordne võimalus kohalike elukorralduste üle pikalt juurelda ning pole ime, et erinevused mujale minnes mulle silma torkasid. Kultuurid sarnanevad esitatavate küsimuste poolest, mitte vastuste poolest, mida nad neile küsimustele annavad. Nende küsimuste aluseks leidsin ma olevat seosed ruumi ja identiteedi, samasuse ja teisesuse ning elu ja surma vahel, samuti küsimuse ühtede võimust teiste üle.

1980. aastate keskel leiab teie töös aset teatud pööre: klassikalise, «kaugeloleva» antropoloogia kõrval hakkate tegelema «lähedaloleva» antropoloogiaga. Mulle tundub, et nii tooni kui ka teemade poolest on siin pöördepunktiks raamat «Läbi Luxembourgi aia» (1985) kui teie esimene katsetus üldises antropoloogias. Kuidas te kirjeldaksite seda pööret (kui pööre ikka toimus) ja kuidas te seda seletaksite?

Mõistkem seda pööret mitte kui katkestust, vaid kui sagenenud tegelemist sellega, mida olen nimetanud «trehvamisetnoloogiaks», teisisõnu tegelemist elu käigus trehvatavate ühiskondlike nähtuste antropoloogiliste koostisosade tähelepaneliku vaatlusega, ilma et need trehvamised oleks tingimata tahtlikud või ettekavatsetud.

«Läbi Luxembourgi aia» kirjutamise kogemus oli tõesti midagi uut. See pole etnoloogiline uurimus, vaid mõtisklus ühe etnoloogi subjektiivsuse üle, kes juurdleb ühe päeva jooksul aja, mineviku, haiguse ja õnne üle – kirjanduslik fiktsioon, mis sisendab ühtaegu seda, et etnoloogia objekt ei ole tingimata eksootiline, ning seda, et ka etnoloogi isik on tema töösse haaratud.

Pööre (kui see ikka toimus) suunas mind niisiis tegelema sellega, millele ma küll algul otsesõnu nime ei andnud, mida aga praegu kutsun trehvamisetnoloogiaks. See on antropoloogia (ehk mingi keskkonna ühiskondlike suhete konteksti arvestava uurimise) meetodist, temaatikast ja teoreetilisest objektist inspireeritud vaatlus, mis on vaba «viibimise etnoloogia» piirangutest.

Niisiis ei ole see täienisti etnoloogia – kui kirjutasin raamatu «Etnoloog metroos», siis ei püüdnud ma viljeleda metroo-etnoloogiat. Iseenesest oleks see võimalik, kui piiritleda ajalis-ruumiliselt uurimuse empiiriline objekt ja üldistada vaatlusandmeid üksnes äärmise ettevaatusega. Mina aga üritasin metroos lihtsalt vaadelda asjaolusid ja detaile, millel oli minu meelest antropoloogilist ulatust, ning analüüsida sealsamas ka omaenese vaadeldava vaatleja positsiooni – ometi kord võisin ma uurida ühe kollektiivsesse nähtusse kaasatud üksikisiku subjektiivsust vahetult…

Sissejuhatuses oma hiljuti ilmunud raamatule «Kodutu päevik» (2011), mille alapealkirjaks on «Etnofiktsioon», annate sellele žanrile järgmise määratluse: «Jutustus, mis tõstab esile üht sotsiaalset fakti mingi kindla indiviidi subjektiivsuse kaudu. Ent kuivõrd pole tegu ei autobiograafia ega pihtimusega, tuleb see fiktiivne indiviid «tükkhaaval», tuhandest igapäevaelus märgatud detailist üles ehitada.» Fiktsioonivormi poole pöördumine teie töös annab üldisemat tunnistust tähtsusest, mida omistate antropoloogia erialal kirjutusele. Ent erinevalt mõnest oma Ameerika kolleegist ei taha te sellega öelda, et antropoloogia peaks neelduma kirjandusse. Milline on teie seisukoht selles debatis antropoloogia kui teaduse ning antropoloogia kui kirjanduse vahel?

Etnofiktsioon on etno- või antropoloogiliste küsimustega seotud või neist lähtuv fiktsioon – kirjanduslik tekst. See ei sarnane nende (mitmel juhul väga õnnestunud) kriminaalromaanidega, milles mõni iseäralik etnograafiline keskkond käivitab intriigi, vaid, vastupidi, see toob esile argiste igapäevaelu nähtuste või sündmuste üldisema mõõtme tänapäevases maailmas – olgu nendeks kas terviseprobleem, pensionile minek või sõit metroorongis.

See peaks toimuma umbes sedasi, nagu Sartre’i romaanid väljendasid tema filosoofiat (antagu mulle andeks selle võrdluse ilmselge mõõdutundetus). Need romaanid ei olnud filosoofilised, kuid tegid lugejale tajutavaks mõne filosoofilise teema – need sundisid end vastu võtma teisiti ja selle kaudu rikastasid kirjandust.

Kirjutamise tähtsus antropoloogi jaoks sõltub tema suhtumisest lugejatesse (teistesse, kelle poole ta pöördub) ja hoolde, mida ta võib panustada nende kaasamisse oma avastustesse teiste kohta (kellest ta räägib). Ta ei tohi rahulduda monoloogiga, milles ta kõneleks vaid iseendaga.

Ta osaleb teadlikult teadmiste varamu järkjärgulises ja aeglases ehitustöös, mis ei vaja muud õigustust peale teadmiste endi, ja tunneb kohustust esitada oma andmed nii selgelt kui võimalik, seda enam, kui ta käib välja mõne üldisema kaaluga antropoloogilise hüpoteesi.

Või soovib ta jagada oma kogemust lugejaskonnaga, kes juhtumisi vastavalt spetsialiseeritud pole, ning sellisel juhul sarnaneb tema kirjutamise eesmärk mis tahes muu kirjandusliku ettevõtmise omaga.

On väidetud, et mõned etnoloogid on sellele topeltkohustusele alludes kirjutanud alati korraga kaht raamatut: ühte, mis on tehnilisem, ning teist, mis on isiklikum ja «kirjanduslikum». Selge eristus kirjandusliku ja mittekirjandusliku vahel on suhteliselt äsjane nähe: minu noorpõlve aegsetes prantsuse kirjanduse käsiraamatutes vaadeldi niihästi luuletajaid, romaani- ja näitekirjanikke kui ka filosoofe ja ajaloolasi.

Võib-olla tuleks teha hoopis teist laadi eristus, mis toobki meid tagasi «etnoanalüüsi» juurde. Mitte-etnoloogi omaga võrreldes on etnoloogi positsioonivõtt mingis mõttes teravdatud. Oma lakkamatus teiste uurimises elab ta läbi iseäralikku üksindust. Tuleb meenutada, et välitöödel viibiv etnoloog pole enam oma kodus, kuid ometi ei või ka väita, et ta oleks kodunenud teiste juures.

Selle põhjapaneva tasakaalutuse väljendamata jätmise korral jätaks ta ilmselt lõpuni täitmata oma ülesande või oma ammendatuse ideaali. Pealegi pole ta ju unustanud klassikalise etnograafia käsiraamatute õndsaid soovitusi viljeleda ühekorraga nii osalusvaatlust kui ka pilguvõttu eemalt.

Seda pöördumist skisofreenia kui meetodi poole peab etnoloog ühtaegu kaitsma ja tõrjuma. Ning siit ka oletus: etnoanalüüs on eeskätt kirjalik eneseanalüüs. Nii oleks see ka ainus viis paljastada ausalt etnograafilise uurimistöö tingimused ja neid ka kontrollida.

Tuleks veel lisada, et kuigi etnoloogiat ilma kirjutamiseta ei ole, oleks arutu ka etnoloogiat puhtalt kirjutusele taandada. Etnoloogi väljakutse, aga ka trump seisneb selles, et ta seisab silmitsi tegelikkusega, mis osutab talle vastupanu.

Marc Augé (s 1935)

Ta on tänapäeva üks tuntumaid prantsuse antropolooge, kelle mahukas ja kirev looming sisaldab üle 30 teose.

Augé on Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales’i emeriitprofessor, aastatel 1985–1995 oli ta selle maineka Pariisi õppe- ja teaduskeskuse direktor.

Augé alustas 1960. aastatel välitöödega Aafrikas, alates 1980. aastate teisest poolest on ta tegelenud eeskätt Euroopa ühiskondade antropoloogiaga, tihti väga isiklikust perspektiivist.

Selles vallas on tema tuntuim ja tõlgituim teos 1992. aastal ilmunud «Kohad ja mittekohad.

Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse», mis neil päevil ilmub Tallinna Ülikooli Kirjastuselt ka eesti keeles (tõlkinud Anti Saar).


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
    VILJANDI TULISTAMISE JÄRELKAJAD
    Sponsoreeritud artiklid
    VILJANDI KOOLITULISTAMINE
    MINISTRIVAHETUS
    kas uus külm sõda tulekul?
    nädala näod
      KODUVÄGIVALD
      PARVLAEVAÜHENDUSE TULEVIK
      Viimased uudised
      Top lood
      Top kommentaarid
      48h populaarsemad teemad
      POSTIMEES.ee
      Elu24
      Majandus24
      Sport
      TallinnCity
      Naine
      Tarbija24
      Maailm
      Arvamus
      Uudised
      VIIMASED GALERIID
      Arhiiv