Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Raivo Aeg: kapol ei ole Eestis tõemonopoli

Kaitsepolitsei ei soovinud Postimehe arvamusportaalile nende aastaraamatule avalikkuses järgnenud kriitikat eraldi kommenteerida. See-eest lubasid nad avaldada katke kapo peadirektori Raivo Aegi eessõnast aastaraamatule, milles ta avab seekordsete otsuste tagamaid. Aeg räägib, et nad ei mõista oma aastaraamatus kellegi üle kohut, vaid jagavad Eesti kõrgeimale riigivõimu kandjale ehk rahvale infot, mida neil on vaja õigete otsuste tegemiseks teada.

Vaadates Eesti asukohta maailmakaardil, teades meie rahvaarvu, tundes natukenegi ajalugu ning selle korduvaid paradokse, tekib paratamatult küsimus: millega tagame oma vabaduse ja julgeoleku tulevasteks aastakümneteks ning -sadadeks.

Õigeid vastuseid on mitu – tugevad liitlassuhted partnerriikidega, järjekindel panustamine riigikaitsesse ja julgeolekusse, ühtlane majanduslik areng, sotsiaalne stabiilsus, haridus ja kultuur. Mis aga kõige olulisem – ükski neist vaba ja turvalise riigi alustaladest ei saa kanda oma koormat üksi.

Eesti noor interpreet Jarek Kasar on vabariigi aastapäeva kontserdil 2006 esitanud loo «Minu inimesed», mille üks fraas kõlab: «Koos, koos, koos; koos vallandame tolgused, koos palkame spetsialistid, kuid mitte keegi ei tee meie eest otsuseid».

See on niiviisi kaitsepolitseiametis ja Eesti Vabariigis. Seda väärtust me kaitseme. Meil on, mida kaitsta, meil on, mida teistega jagada.

Olles võimalikult avatud oma kodanikele ja partneritele nii Eestis kui ka mujal, on kaitsepolitseiamet tugevam ning täidab oma ülesandeid paremini.

Demokraatlikes riikides on julgeolekuasutused tänapäeval avameelsemad kui kunagi varem ja kaitsepolitseiamet käib ajaga kaasas. Oma suurenevas avatuses oleme kohanud ka vääritimõistmist, näiteks süüdistusi mõjutamises.

Tõsi, igasugune info mõjutab kellegi käitumist. Eesti riigiasutused selleks olemas ongi, et Eestis tehtavaid otsuseid mõjutaks meie koos, mitte need, keda Eesti iseolemine ikka veel häirib.

Avaldame oma arvamust, sest peame ennast osaks Eesti ühiskonnast. Demokraatlikus riigis ei ole kellelgi tõemonopoli – ei julgeolekuasutustel ega suhtekorraldusfirmadel, mitte ühegi eluala tsunftil.

Kui arvamused on erinevad, selgub tõde vaidluses. Kui vaieldakse kellegi süü üle, on lõplik sõna kohtul.

On küsitud, miks mainime aastaraamatus üht või teist nime ja kas see pole vastuolus süütuse presumptsiooniga. Vastan, et ei ole, ja selgitan, miks.

2011. aastal pakkus nii riigijuhtidele kui ka avalikkusele kõneainet seadusega keelatud ja eetiliselt aktsepteeritava käitumise vahele jääv hall ala.

Kaitsepolitseiamet ei ole ega püüagi olla kohtumõistjaks, mis on eetiliselt taunitav ja mis mitte. Küll aga kohustab seadus kaitsepolitseiametit koguma teavet faktidest, millel on ohtlik puutumus riigi julgeolekuga.

Me ei kogu seda teavet enda jaoks, vaid riiklikult oluliste otsuste langetajate informeerimiseks. Ikka selleks, et need otsused oleks igast küljest läbi kaalutud ja teeniks Eesti rahva, mitte mõne välisriigi ega Eesti-vastase mõjugrupi huve.

Pole kunagi liigne meenutada, et kõrgeimat võimu Eestis ei kanna põhiseaduse kohaselt ei riigikogu ega vabariigi valitsus, vaid rahvas. Rahva otsused sõltuvad sellest, mida rahvas teab.

Kogu julgeolekuasutuse käsutuses olev info ei saa kunagi olla avalik: see teeks piiri tagant Eesti siseasjusse sekkujate, salakuulajate ja teiste seesuguste tegelaste elu liiga lihtsaks.

Ometi kehtib Eesti riigis põhimõte, et saladuses hoida saab teavet ainult seadusesätte alusel ja vaid siis, kui see on sisuliselt põhjendatud.

Seadus lubab ja nõuab julgeolekuasutustelt avalikkuse informeerimist, kui see on vajalik julgeolekuohtude või kuritegude ennetamiseks. Meenutades jällegi põhiseadust, on see igati põhjendatud.

Seega kirjeldame oma aastaraamatus fakte ja protsesse, mis meie arvates on riigi julgeoleku seisukohalt olulised. Teeme seda nii avatult, kui see meie töö eripäras on võimalik.

Kaugeltki mitte kõiki siin raamatus kirjeldatud tegusid ei käsitle seadus süütegudena, mistõttu ei tohiks keegi käsitada nende toimepanijaid õigusrikkujatena pelgalt nime mainimise tõttu.

Sestap soovin kõigile head süvenemist ja ennekõike omi järeldusi, mille tegemiseks võiks siin kirjutatu olla üks oluline kild suuremas mosaiigis.
 

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Märksõnad:Kaitsepolitseiametraivo aegkaitsepolitseiaastaraamatMIHHAIL KÕLVART
Samal teemal
nädala näod
Sponsoreeritud artiklid
MAKSUREFORM
online-väitlus: ajateenistus naistele kohustuslikuks?
teaduse rahastamatuse riskid
OLUKORD VENEMAAL
nädala näod
    PEHME VÕI KÕVA
    SURMAKULTUUR EESTIS
    UUS VÄLISMINISTER
    USK JA TEADUS
    RÄNDEPIIRANGUTE OHT
    Viimased uudised
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.eeKõik
    Elu24Kõik
    Majandus24Kõik
    SportKõik
    TallinnCityKõik
    NaineKõik
    TarbijaKõik
    MaailmKõik
    ArvamusKõik
    UudisedKõik
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv