Eesti taasiseseisvumine vallandas teadmise, et lõpuks on võimalus hakata oma riiki tõelise demokraatia tingimustes arendama. Kommunistliku partei diktatuur oli murtud, enam ei olnud vaja järgida Moskvast tulevaid käske ega ideoloogiat.
Erik Tohvri: demokraatia varjuküljed ehk millal diktatuur Tallinnas ületab rahva taluvuspiiri?
20. aprill 2012, 12:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuha all miilanud vabadusjanu oli valla pääsenud ja paraku vallandas see kogu riigis midagi omaaegse karjalaskepäeva-taolist. Sellel perioodil tehtud vigu põeb riik tänapäevani, olgu nendeks siis massiline ja kontrollimatu riigivarade erastamine või kolhooside süsteemitu lammutamine.
Kahekümne aasta jooksul on seadused enam-vähem paika pandud ja demokraatia peaks igal elualal olema esikohal. Üha enam on aga hakanud silma paistma demokraatia ebakohad, millega on raske või kohati päris võimatu rahul olla. Ma ei hakka rääkima kuni saja(!)-kordsest palgavahest lihttöölise ja Estonian Airi juhi vahel – see on vaid üks inetu näide, et riik tahaks vähemalt mõnes suhtes olla teistega võrdne.
Aga et Eesti on jagunenud kaheks erinevalt juhitavaks riigiks, on kurjast ja mõjub aina enam hävitavalt Eesti riiklusele. Üha lähemal oleme sellele, et peagi kuulutatakse välja Tallinna riik ja Eesti valitsus peab Toompealt mujale kolima. Sest demokraatia on kehtestanud reeglid, et riik ei saa (ei tohi?) kohalike omavalitsuste tegevusse sekkuda. Isegi mitte juhul, kui tegemist on Eesti pealinnaga, mis peaks ometi esindama kogu riiki!
Eesti riigi ja Tallinna linna vastandumine on ületanud igasugused lubatavad mõõtmed. Savisaar on sisuliselt kuulutanud välja Tallinna vabariigi, mida ta juhib tõelise diktaatorina, võttes malli idanaabrite juhtidelt. Ansip peaministrina ignoreerib Tallinnas toimuvat ja president vaatab hea onuna pealt, kuidas lapsed liivakastis mängivad.
Sellise demokraatia vilju hakkavad eeskätt tallinlased aina enam maitsta saama. Linnavalitsus kaebleb, et vaevleb rahapuuduses ega oska enam kuskilt mujalt kärpida kui tänavavalgustuse arvel, seda Eesti Vabariigi pealinnas!
Samal ajal lubab hea linnaisa Savisaar rakendada linnakodanikele tasuta ühistransporti (huvitav, kust tulevad inimesed, kes hakkavad kontrollima, et mitte-tallinlased pileti ostavad, seega piletite trükkimine jätkub!) ja tegevust jätkab keskerakondlik ja täiesti mõttetu Tallinna Televisioon.
Rahapuudusest hoolimata leiab linnavalitsus raha ida poolt juhitavatele telekanalitele maksmiseks, et need Tallinna kohta kohati kaheldava väärtusega infot eetrisse annaksid… Mis see on, kas tõesti seesama demokraatia, või nimetada seda õige nimega – riigi usaldusväärtuse õõnestamine?
Äsja saime imetleda eesti kinokunsti uut saavutust – TV 3 näitas Toomas Lepa filmi Savisaarest. Väga hea film, kuigi autor oleks võinud esimees Mao elulugu kajastavaid linateoseid isegi rohkem eeskujuks võtta. Kahju ainult, et filmis ei kajastatud Tallinna linnaisa tänapäevaseid saavutusi, vaid keskenduti minevikule ja seal näis tal tõesti olevat eesmärgiks Eesti Vabariigi taasloomine.
Nüüdsete teadmiste alusel võib siiski kahelda, et see ei olnud eesmärk, vaid vahend, et hiljem ise diktaatoriks tõusta. Kui mitte kogu riigis, siis vähemalt Tallinnas. Võib-olla oleks linnarahval huvitav teada, millistest allikatest toimus selle filmi rahastamine…?
Jälle tuleb välja vana tõde, et võim on veel mõjuvam kui narkootikum, kui seda ollakse paar korda maitsta saanud, ei osata enam ilma elada. Ja võimu hoidmiseks võetakse kasutusele kõik võimalikud abinõud, eetikast ja isegi seadustes küsimata. Tallinna linnavalitsus ongi hakanud narkomaane toetama – tänavad tehakse pimedaks, et röövijatel ja tapjatel oleks lihtsam. Ja keegi ei sekku – meil on ju demokraatia!