Tõsiasja vastu, et poliitikud ja ka muud avaliku elu tegelased edastavad aeg-ajalt samal teemal, kuid erinevates keeltes rääkides erinevat sõnumit, aitab Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professori Triin Vihalemma terav ajakirjanikkond ja poliitikute «tähelepanelik kuulamine».
See, et oma sõnumi vormi, stiili jne varieeritakse vastavalt auditooriumile ja kanalile, on loomulik ning näitab kommunikaatori intelligentsi. Probleemiks on aga, kus lõpeb vormiline varieerimine ja algab sisuline silmakirjalikkus.
See pole sugugi ainult eesti- ja venekeelse meedia probleem. Olen kuulnud poliitikuid, eriti just suulistes esinemistes, rääkivat sisuliselt täiesti erinevat juttu ka eestikeelse auditooriumi erinevatele segmentidele.
Peamine ravim selle vastu on terav ajakirjanikkond, kes seirab ühe poliitiku eri
väljaastumisi, leiab üles sisulised vastuolud ja neid ka avalikult problematiseerib. Kui midagi kollektiivselt teha, siis mõelda, kuidas soodustada ajakirjanike seas poliitikute «tähelepaneliku kuulamise» praktikat eri meediumides.
Muud institutsionaalsed regulatsioonid on enamasti kohmakad: valupunktidesse mõjuvad vähe ning «niidavad» kohtades, kus tegelikult probleemi pole.
Ajakirjanik Mikk Salu kirjeldas teisipäevase Postimehe arvamusküljel, kuidas poliitikutel ja ka muudel avalikkuses üles astujatel on kombeks rääkida pahatihti venekeelses meedias teistsugust või teistsuguse alatooniga juttu kui eestikeelses.