Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Anne Veskimeister: patsient riigi teenistuses

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Anne Veskimeister | FOTO: Erakogu

Kuidas peaks välja nägema tervishoiuteenus? Vaadake, kuidas ravitakse juhtpositsioonil olevaid poliitikuid, ja vastus on käes – kui juhtumile on lähenetud piisava hoolega, nagu kirjas võlaõigusseaduses, ravi tehakse õigeaegselt ja järjepidevalt. Paraku tõlgendatakse terminit «piisav hool» patsientide puhul erinevalt. Muidugi on ka patsientide endi motivatsioon erinev, ometi on igale inimesele omane soov terveks saada. Küsimus on selles, mis hinnaga – nii otseses kui kaudses mõttes.


Tänapäeva meditsiin on jõudnud tasemele, kus raske haiguse või trauma läbi teinud inimene, kes oleks paarikümne aasta eest kuulutatud lootusetuks, suudetakse kirurgide abiga tagasi elule päästa. Kahtlemata on see suur võit. Ometi jääb arusaamatuks sellise päästmise eesmärk, kui raskelt operatsioonilt tulnud inimesel jääb saamata piisaval hulgal taastusravi, sotsiaalteenuseid või psühholoogilist nõustamist, mis aitaks tal inimväärset elu jätkata.

Tahetakse ikka jätkata sealt, kus pooleli jäi. See on inimlik, aga pole sageli võimalik – tervis ei luba. Mida saab teha sellises olukorras inimene, mida tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem? Vastutus peaks olema mõlemal.

Lahendus on alati kusagil olemas. Eeldusel, et on olemas tahe seda leida ja kokkulepped, missuguse lahenduseni tahetakse jõuda. Kõige tähtsam lahenduste leidmisel on see, kui palju inimene usub endasse, tervishoiusüsteemi, riiki. Mida teha, kui inimese usaldust on mitu korda petetud, või kui ühe ja teise eesmärgid osutuvad erinevaks? Kas püütakse siis ka usaldust tagasi võita, eesmärke ühildada? Kellelt peaks tulema algatus?

Paraku pole kunagi uuritud, kui palju hoitaks maksumaksjate raha kokku, kui inimene saaks terviseprobleemi ilmnedes õigeaegset abi ja tuge. Üks kord võib küll kuluda rohkem raha, aga pikemas perspektiivis tagataks inimese töövõime säilimine ja toimetulek. Palju annaks ära teha ka inimeste mõtteviisi muutes. Ennetus tervishoiu mõttes on Eesti riigis aga pea olematu, enamasti põhineb see šokiteraapial. Kellele on kasulik praegune lühinägelikkus tervishoiu rahastamisel ja maksumaksja raha kasutamisel üldse?

Võib ka väita, et piisab sellest, kui tervise kaotanud inimene lepib tekkinud olukorraga ja seab oma elu ümber, lähtudes olukorrast. Kuidas on see reaalselt teostatav, kui suure pangalaenu saanud inimene jääb trauma tagajärjel töövõimetuks ja peab piirduma töövõimetuspensioniga, samal ajal kasvatades alaealisi lapsi?

Kas riigile on kasulikum hoida teda elu lõpuni töövõimetuspensionil ja kanda aina kasvavaid tervishoiukulusid, kui aidata ta õigel ajal taas järjele? Praeguses sotsiaal- ja tervishoiusüsteemis jääb patsient sõltuvaks ametnike otsustest, ei arvestata inimese kui terviku tegelikku seisundit. Patsient aga unistab süsteemist, mis lähtuks tema tegelikest vajadustest ja näeks teda tervikuna.

Tagasi üles