OÜ Geomedia juhatuse esimees Rivo Noorkõiv leiab, et Eesti haldusreformi probleemiks on asjaolu, et on valitud koordineerimata vabatahtlikkusel põhinev kohalike omavalitsuste ühinemise tee.
Rivo Noorkõiv: kaptenita halduskorraldus
19. aprill 2012, 21:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurem haldusvõimekus on linna või valla konkurentsieelis. Võistlus käib elanike, maksuraha ja investeeringute pärast. Elu kinnitab, et oma tahtmise saavad suuremad kohaliku omavalitsuse üksused. Seda enam, et Eesti kohalike omavalitsuste suhetes konkurents võimutseb koostöö üle. Selle üks põhjusi on arengutaseme suured erisused linnade ja valdade vahel, mistõttu omavalitsusi kokkusiduv ühishuvi on sageli pinnapealne ja ei suudeta olla keskvalitsusele partner ega poliitika tasakaalustaja. See on ka üks asjaoludest, miks kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse läbirääkimised on ühepoolsed: juhtimine riigis tsentraliseerub ja kogukonna tasandile jääb rõõm «kõrgelt» seatu ellu viia. Või siis kohtadel loota parteikontori abile, et kaubelda keskvalitsuselt investeeringuid või krediiti muudatuste mittetegemiseks. Pole saladus, et võimul olijatel puudub poliitiline tahe avaliku halduse sihipäraseks kaasajastamiseks.
Kuid on ka teine valik – võtta initsiatiiv altpoolt – näiteks luua tugevam omavalitsusüksus. Eesti õigusruum, kasvav kodanikuühiskond ja kohaliku omavalitsuse õigus, võime ja kohustus korraldada ja juhtida kohalikku elu annavad mandaadi selliseks käitumiseks. Näiteks Saue valla initsiatiiv Harjumaal annab võimaluse omavalitsuste tuleviku üle kõnelusteks. Kose ja Kõue vallad on jõudnud kaugemale, sest vallavolikogud on andnud nõusoleku ühinemisläbirääkimisteks. Näiteid Eestist, kus omavalitsustes otsitakse lahendeid võimalike tulevike tarvis, on veel. Nende arutelude käigus soovitakse saada selgus, kas ühinemine aitab kasvatada investeerimisvõimet, pakkuda kvaliteetsemaid ja kättesaadavamaid avalikke teenuseid ning suurendada valla juhtimise, ametnike ja volikogu asjatundlikkust. Tugevate omavalitsuste vabatahtlikul ühinemisel kohapõhiselt vaadates pole viga midagi. Probleem tekib selles, et riigisisesed erisused omavalitsuste vahel kasvavad liiga suureks, et tagada seaduste täitmine. Kui ülesannete andmisel juhinduda tugevamatest kohalikest omavalitsustest, siis on nõrgemad hädas. Kui aga vastupidi, siis on tegemist ressursside alakasutusega. Teisalt, elanikel on õigustatud ootus saada teatud kvaliteediga avalikke teenuseid riigi igas paigas. Inimene ei pea teenuste saamisel lähtuma omavalitsuste administratiivsetest piiridest ega trikitama registreerimisega rahvastikuregistris kasu/kahju kalkuleerimise põhimõttest lähtuvalt.
Tugevate kohalike omavalitsuste eesmärgistamine on käimasolevates halduskorralduse reformides Põhjamaades, kus kesksel kohal on leida tasakaal kogukondliku iseotsustamise ja teenuste mastaabiefektist tuleneva efektiivsuse vahel. Ühtlasi soovitakse jõustada kohalike omavalitsuste konkurentsivõimet üleeilmastuvas arengus. Näiteks Soomes arutatakse riiklikul tasemel võimaluse üle tulla toime 70 kohaliku omavalitsusega, Taanis on jõutud 98 omavalitsuseni. Sealseid reforme viiakse läbi tasakaalukalt, käsitledes riigi haldus-territoriaalset reformi riigi halduskorralduse tulevikuvõtmes ning eri valdkondi koordineerivana. Lepitakse kokku reformide tulemuskriteeriumid, protsessid ja ümberkorraldusteks kuluv aeg ning raharessurss.
Eestit eristab nimetatud riikidest asjaolu, et on valitud koordineerimata vabatahtlikkusel põhinev kohalike omavalitsuste ühinemine. Ja nii ei ole imestada, et omavalitsusüksuste elanike arvus, pindalas, demokraatias, rahalistes vahendites jne erisused aina kasvavad. Sellises olukorras tekib paratamatult küsimus, kas seadusega pandud ülesannete ühesugune täitmine on jõukohane kõigile omavalitsusüksustele. Otsustamist vajavad avaliku halduse funktsioonide jaotus eri tasandite vahel, ülesannete täitmise korraldus, rahastamine ja vastutus tulemuslikkuse eest. Neid küsimusi ei saa lahendada ainult kohalikul tasandil. Eesti riigis on vaja rakendada ühtsed aluspõhimõtted haldusterritoriaalse korralduse muutmiseks, mis lähtub avaliku halduse kaasajastamise vajadusest riigis tervikuna. Vastasel juhul oleme riigis, kus regionaalne ebavõrdus kasvab ja kohapõhine regionaalpoliitika on valitute unistus.