Täna 200 aastat tagasi sündinud Charles Darwinil oli käes laialt aega eluslooduse saladustesse süveneda ning tänu sellele suutiski ta luua laiapõhjalise evolutsiooniteooria. Kuid võti selle teooria mõistmiseks peitub samuti ajas, täpsemalt selle kulu ettekujutamises, ütleb Tartu Ülikooli professor ja loodusmuuseumi direktor Urmas Kõljalg.
Miks just Darwin lahendas liikide põlvnemise mõistatuse?
Kui vaatame, kuidas Charles Darwin töötas ja arenes, siis näeme, et ta sai tegeleda just sellega, millega ise tahtis. Ta ei vaevanud ennast tööga mõnes ülikoolis või tänapäevases uurimisasutuses, mis tegelikult toimib nagu tavaline firma: töö kestab hommikul kella kaheksast õhtuni, loengud, bürokraatia… Darwinil seda ei olnud. Ta elas suguvõsa pärandusest ja tegi uurimistööd.
Lugesin alles hiljuti Darwini monograafiat «Liikide tekkimisest», mis avaldati 1859. aastal, ning panin tähele, et ta elas ja töötas väga huvitavas situatsioonis. Ma ei usu, et tänapäeval on ühtegi uurijat, kellel jätkub raha ja tahet loobuda kõigest muust ning tegeleda rahus ja vaikuses ainult oma tööga. Tänapäeval hakkab niipea, kui teadlane jõuab oma parimasse teaduseikka, uksest ja aknast sisse tulema bürokraatia, juhtimis- ja organiseerimistöö.
Darwinil nii ei olnud ja osaliselt tänu sellele oli ta võimeline kokku kirjutama oma raamatu, mis oli tolleaegsete küllalt pika perioodi teadmiste essents. Ega siis Darwin ei leiutanud jalgratast, need mõtted olid tolleaegses teadusilmas olemas ja ideed liikusid, aga tema oli see, kellel leidus aega, võimekust ja teadmisi see kiiresti, peaaegu mõne kuuga kokku kirjutada.
Darwini eelnev eluperiood, ligi 25 aastat enne raamatu ilmumist, kulus andmete kogumisele ja läbitöötamisele. Siis saabus hetk, mil noor briti teadlane Alfred Russel Wallace saatis Darwinile tutvumiseks oma artikli evolutsiooniteooriast. See oli murdepunkt, kus Darwin sai aru, et ta peab oma pikaajalise kogumistöö lõpetama ja raamatu valmis kirjutama.
Ilmselt ei oleks keegi teine toona suutnud seda niisugusel kujul kokkuvõtvalt monograafiana kirja panna ja tänu sellele saavutaski teooria oma jõu, mis tingis lausa piiskoppidest vastasrinde moodustamise. Mõni väike artikkel kuskil teadusajakirjas ei oleks teooriat sellisel kujul ühiskonnaelu eesliinile toonud.
Teaduspublitsist Richard Dawkins on kirjutanud, et paljudel inimestel on tänini evolutsiooniteooriast lihtsustatud ettekujutus, eriti neil, kes üritavad seda ümber lükata. Tegelikult on evolutsiooniteooria palju keerulisem kui paar lauset looduslikust valikust. Kas te jagate seisukohta, et evolutsiooniteooriat kiputakse lihtsustama?
Siin tuleb vaadelda eri tasandeid. Inimene, kes tunneb hästi evolutsiooniteooriat, suudab ka väga lihtsate vahenditega tuua teooria tuuma ühel õpikuleheküljel välja nii, et kõik sellest aru saavad. Samas tuleb selleks kindlasti suurt tööd teha. Seoses juubeliga on näiteks britid riputanud veebi üles koolidele mõeldud õppevahendid, kuidas evolutsiooni tuleks õppida.
Peamine probleem on minu arvates see, et evolutsiooniteooria mõistmiseks peab suutma endale luua pildi evolutsiooni ajaskaalast, neist miljarditest aastatest, mis selleks on kulunud. See on võti. Me võime rääkida liikide tekkimisest, looduslikust valikust ja kõigest muust, kuid just ajaskaala, mis läheb sügavale elupuu juure juurde – seda keerulist skaalat on raske mõista.
Kuna me inimestena oskame ette kujutada peamiselt kümnendeid või sajandeid, siis on meil raske mõista keeruliste organismide iseeneslikku teket, kuid miljardite aastate skaalas oleks see lihtsam?
Jah. Võib-olla tasuks evolutsiooniteooriat õpetada just nüüdisaegse inimese tekke kaudu. Me räägime siis võib-olla 100 000 aastast või veidi pikemast ajajärgust, mis on meile juba natukene hõlmatavam. Selle abil saab näidata, millised välised muutused on inimliik lisaks vaimse võimekuse muutustele selle aja jooksul läbi teinud.
Inimest me mõistame ju intuitiivselt ühe liigina ja oleme ise endale kõige lähemal. Aga kui jõuame selle juurde, kuidas said tekkida nii keerulised struktuurid nagu kas või rakud, siis see on tõesti hämmastav ja lausa fantastiline. Ent asetatuna pikale ajaskaalale, on sellised asjad täiesti võimalikud.
Tihti aetakse need ajaskaalad segamini, kui räägitakse liikide tekkest ning liikidest kui reaalselt eksisteerivatest struktuuridest. Kui võtame kogu evolutsiooni miljardite aastate pikkuse aja sügavuti alla minevikku või üles tulevikku, siis me ei saa liikidest üldse rääkida.
Kogu aeg toimub ühtlane üleminek ning ühe põlvkonna põlvnemine teisest, mingeid piire liikide ja perekondade vahele pole võimalik tõmmata. On ühtne areng läbi aja. Aga kui kujutame välgusähvatusena ette liikide elupuu suhtes horisontaalselt ühte ajahetke, näiteks tänapäeva, siis näeme, et on olemas reaalselt eksisteerivad liigid.
Me näeme liikuvast maailmast lihtsalt fotograafilist hetkejäädvustust?
Või vaatame toast läbi lukuaugu linna, nähes vaid pisikest tükikest. Seetõttu on meil väga raske tervikut hoomata. Aeg, arusaamine ajast on siin sõlmpunkt, mis muudab paljud asjad lihtsamaks.
Kui kujutada ette, millistes tingimustes töötasid loodusteadlased 150 aastat tagasi ja milline oli nende haridus, siis ei olnud sellist ettekujutust saavutada lihtne. Aga Darwinil oli aega tegeleda taimede ja loomadega ja ka fossiilidega, tema töö oli tema hobi. Tal oli aega mõelda ja sünteesida. Esimese evolutsioonipuu joonistas Darwin oma märkmikku ning tänapäeval töötame kõik selliste evolutsioonipuudega.
Ka evolutsioonipuud on lihtne valesti mõista, see peegeldub näiteks ütluses, et inimene on ahvist arenenud. Tegelikult me ju ei ole ahvist arenenud, meil on ahviga lihtsalt ühine esivanem.
Kui me ei kaasa paleontoloogilisi andmeid, siis ehitame evolutsioonipuu üles vaid hetkel olevatele liikidele, see puu kajastab siis vaid praegust hetkevälgatust. Kuid evolutsioonipuude ehitamine geenide andmete abil võimaldab juba koostada ja analüüsida suhteliselt tõepäraseid evolutsioonipuid, mis muidugi on ka vaid hüpoteesid.
Ma arvan, et elame loodusteadustes praegu umbes samasuguses etapis, nagu elas Darwin. See tuleb sellest, et viimase kümne aastaga on loomade ja taimede eksemplaride ja liikide uurimine muutunud geenipõhiseks.
Esmapilgul võiks mõelda, mis on siin suurt vahet morfoloogiliste, anatoomiliste ja füsioloogiliste tunnuste uurimisega. Kuid nüüd saame kasutada geenide nukleotiidseid järjestusi, mis on tunnused nagu kõik muudki, kuid avavad täiesti revolutsioonilisi võimalusi. Kui keegi on mõne eksemplari geene uurinud, siis pannakse andmed geenipanka või mõnda muusse avalikult kättesaadavasse andmepanka.
Vanasti kirjutasid teadlased analoogsed andmed oma välimärkmikesse. Andmed olid pealegi subjektiivsed, näiteks taime värvi näevad inimesed ju erinevalt, ja üle kogu maailma leidus sadu tuhandeid välimärkmikke, mis kunagi omavahel kokku ei saanud.
Kuid nüüd ei ole võimalik subjektiivselt otsustada geenijärjestuse üle, sest geenijärjestuse tuvastab masin. See avaldatakse andmebaasis. Praegu sellised andmed kuhjuvad ning muutuvad kõigile kättesaadavaks.
Tänu sellele on mul veebi kaudu lihtne ligipääs kõigile «välimärkmikele», mis pealegi on muutunud omavahel võrreldavaks. Nüüd saaks Charles Darwini tüüpi inimene istuda arvutis ja neid andmeid analüüsida. Uusi laiapõhjalisi teoreetilisi käsitlusi sellest, mis on liik, ei ole selle uue andmestiku põhjal ju veel loodud.
Mida võib praeguste teadmise baasil öelda inimese edasise evolutsiooni kohta? Kas see jätkub või oleme selle oma kultuuri ja tehnoloogiaga alla surunud?
Ma küll ei näe võimalust, kuidas see allasurumine võimalik oleks. Me räägime küll tehnitsistlikust keskkonnast, aga tegelikult on see muutunud üheks osaks looduskeskkonnast. Oleme loonud endale küll eluta keskkonna, mis meid mõjutab – istume siin kabinetis, kus on arvutid, lambid, mikrofon –, kuid nende peal tekib ja areneb siiski elu, mida me ei näe. Kabineti õhus on väga palju elusaid rakke.
Keskkond, mille oleme loonud, on hoopis teistsugune kui mõned tuhanded aastad tagasi, aga seegi on keskkond. Arvata, et see meid ei mõjuta, oleks naiivne. Ent kuidas see mõjutab ja mismoodi me edasi areneme, seda näevad järeltulevad põlvkonnad.
Charles Darwin
• 12. veebruar 1809 – 19. aprill 1882
• Inglise loodusuurija
• Pani aluse mõjukale evolutsiooniteooriale, esitades loodusliku valiku mõiste
• Avaldas kontseptsiooni 1859. aastal raamatus «The Origin of Species» («Liikide tekkimisest»)
• Palju andmeid ja inspiratsiooni sai ta ümbermaailmareisilt, eriti vaatlustelt Galápagose saartel
• Darwini evolutsiooniteooria põhineb viiel põhilisel tähelepanekul:
1) Liikidel on järglasi rohkem, kui neid täiskasvanuks saab
2) Populatsioonide arvukus jääb enam-vähem samaks
3) Toiduressursid on piiratud, kuid on konstantse suurusega
4) Suguliselt paljunevatel liikidel on iga isend teisest erinev
5) Suur osa sellest varieerumisest on pärilik
Sellest võib järeldada, et tõenäolisemalt jäävad ellu need, kellel on «paremad» tunnused, ja need tunnused kanduvad edasi nende järglastele
Allikas: wapedia
Kommentaarid
Arko Olesk
ajakirja Tarkade Klubi peatoimetaja
Darwini evolutsiooniteooria suurim kriitik oli Charles Darwin ise. Teooria põhijooned võtsid tema peas ilmet küll juba ümbermaailmareisi lõpuks, ent järgnevad aastakümned möödusid Darwinil teooriat kinnitava või kummutava info jahil ning argumentatsiooni veenvaks vormistamiseks tuhandetel käsikirjalehekülgedel.
Üks põhjus, miks Darwin kohe teooriaga välja ei tulnud, oli siseveendumus, et ühiskond pole veel valmis jumalakeskselt maailmapildilt pöörduma sellisele, mille eeldused põrkusid tihti kristlike väärtustega. Ja ilmselt olekski Darwin peaaegu elu lõpuni kavandatavat suurteost aina kasvatanud, kui loodusuurija Alfred Russel Wallace’i samalaadsed tähelepanekud poleks sundinud teda kirja panema kontsentraati oma mõtetest raamatuna «Liikide tekkimisest».
Evolutsiooniteooriast sai teaduse ja kiriku duellis maailma seletamise üle relv nendegi teadlaste kätes, kes Darwini välja pakutud toimemehhanismi – looduslikku valikut – tegelikult ei tunnistanud.
Vastaste argument, et darvinism ongi vaid materialistliku maailmapildi peegeldus ja õigustus, üks teooria paljude teiste võimalike seas, pole kuhugi kadunud ning teeb viimasel ajal läbi renessanssi. Nn väärtuspõhisust ülistades üritavad eri pseudoteaduslike teooriate (loomisteooria, film ja raamat «Saladus» jne) pooldajad pugeda inimhinge ja kooliprogrammi.
Timo Maran
Tartu Ülikooli semiootika osakonna vanemteadur
Darwini evolutsiooniteooria edu loodusteadustes on tulenenud peamiselt selle suurest üldistusvõimest. Paari lihtsa printsiibiga, nagu tunnuste variatiivsus ja pärandumine, arvukuse kasv ning keskkonna mõju, osutus võimalikuks organiseerida ja kirjeldada väga erinevaid nähtusi eluslooduses.
Evolutsiooniteooria edu on tekitanud kiusatuse näha selles üldist arenguloogikat, mis kehtib ka väljaspool bioloogiat. Darvinismi edasiarendused kultuurinähtuste selgitamiseks ei ole aga osutunud püsivaks ega andnud ka märkimisväärseid tulemusi.
Kultuur näib arenevat põhimõtteliselt teisel viisil kui elusloodus. Muutus kultuuris, näiteks uus arhitektuuri- või kirjandusstiil, võib inimpõlve jooksul tekkida, levida üle kogu kultuuriruumi ja hääbuda, ilma et sel oleks mingit funktsionaalset põhjust.
Lisaks evolutsiooniteooriale on Darwini panuseks võrdleva lähenemise toomine inimese ja teiste loomade uurimisse. Eriti avaldus see Darwini raamatus emotsioonide väljendustest inimesel ja loomadel. Arusaam, et inimesed ja teised loomad pole kvalitatiivselt erinevad, sai uurimissuundade, nagu võrdlev psühholoogia, kognitiivne etoloogia ja ka zoosemiootika, üheks lähtekohaks.
Darwini puhul tuleb teha vahet autori enda töödel ja tõlgendustel, mis jätavad tihti osa seisukohti tähelepanuta ja moonutavad teisi tundmatuseni. Nii näiteks on Darwin ise kirjutanud tõsimeeli lindude ilumeelest ning vaevalt oleks ta religioosse ja rahumeelse inimesena kuigi õnnelik oma teooria sotsiobioloogiliste ja rassistlike edasiarenduste üle.