Neeme Korv: tarkade kärbe

Organisatsioonide liitmisel kasutatakse argumendina sageli ratsionaalsust: tekib topeltjõud! Paraku ei kehti siin lihtne matemaatika. 2 + 2 ei anna peaaegu kunagi vastuseks neli, vaid sageli kolm või kaks.

Ratsionaalsus esitati argumendina ka eelmisel nädalal avalikkuse ette jõudnud uudises, et meie kaks mõttekoda – välisministeeriumi haldusalas töötav Eesti Välispoliitika Instituut (EVI) ja kaitseministeeriumi Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus (RKK) – hakkavad edaspidi välis- ja julgeolekupoliitilist mõtet edendama üheskoos. Eks ole ju valdkonnad omavahel tihedalt lõimitud, miks jagada maksumaksja raha kahte lehte?

Tegelikult peaks meil üldse olema rohkem mõttekodasid nagu Praxis, mis ei sõltu, vähemalt otseselt, riigi rahakotist. Kuid hakata jõuga koondama sissetöötanud meeskondi, põhjendades seda muu hulgas kokkuhoiuga ja menetledes samal ajal erakondadele «mõttetegevuseks» miljoneid tõotavat demokraatia arendamise sihtasutuste (DASA) eelnõu, on pehmelt öeldes silmakirjalik.

Ja eks ole ju ühe probleemi puhul eri seisukohtade esiletoomine ratsionaalset otsust silmas pidades tähtis? Väidan, et nimelt seda on need kaks mõttekoda edukalt teinudki. Kui mitte liiga edukalt – kas osutusid kellegi vaatenurgad ebamugavaks?

Iga 1. klassi juntsu teab, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. Organisatsioonide puhul on aga alati tähtis, keda liidetakse. Praegusel juhul pole kahtlust, et liidetav on ligi kümme korda väiksema eelarvega EVI. Kuidagi liiga kergelt paistab see juhtuvat, teades, kui kiivalt ministeeriumid tavaliselt oma osi hoiavad.

Hõiskeid ei kosta ka RKK poolelt. Eesti avalikkusele võib olla ükskõik, kuidas liitu edaspidi kutsutakse, olgu või Piraaja-klubiks. Kuid RKK ingliskeelsel akronüümil ICDS on (paljuski tänu Lennart Meri konverentsidele) olemas rahvusvaheline maine. See ei kujunenud üleöö.

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutas (PM.3.04), et tarku inimesi jääb vähemaks. Seega tuleks hoida (ja luua juurde) mõttekodasid, kus inimesed saaksid pühenduda analüüsidele. Vajame mõtlejaid, kes näevad tervikpilti.
Välis- ja julgeolekupoliitika kitsasse ekspertide ringi kuulujail on kõrge renomee. See on loomulik, sest ühiskond, isegi kui ei huvitu, tajub ometi valdkonna erilist tähendust. Juhtub selline tark olema tegevpoliitik, on tal valimistel kulla hind. Eelduseks on loomulikult «puhtuse» säilimine, mistap püüavad nad hoiduda ebamugavatest «madalatest» teemadest.

Ebamugavaks võib osutuda ka EVI ja RKK ühendamise põhjendamine. Kuid just seda peaksime oma tarkadelt nõudma, mitte rahulduma seni kuuldud pealiskaudsete juttudega ratsionaalsusest.