Iivi Anna Masso: pühadus ja sõnavabadus

Sõnelus vene punkbändi kirikus laulmise ja sellele järgnenud sündmuste üle tõi Eestisse arutelu, mis läänemaailmas on käinud juba umbes nii kaua, kui oleme ise kommunismi alt vabad olnud: samal aastal kui murdus Berliini müür – 1989 – andis Iraani usu­juht ajatolla Khomeini Salman Rushdie tapmise käsu tema romaanis «Saatanlikud värsid» sisalduva väidetava jumalapilkamise eest.

Jutt on siis arutelust selle üle, kellel on õigus, kui kellegi sõnavabadus satub vastuollu kellegi teise arusaamaga pühast; kuhu tõmbab pühadus sõnavabaduse piirid?

Rushdie juhtum oli märkimisväärne pretsedent sellepärast, et see oli esimene kord, kui islamimaailma juhid leidsid endal olevat õiguse otsustada läänes elava ja töötava kirjaniku elu üle omaenda ususeaduste põhjal. Islami seaduse karm tõlgendus nõuab surmanuhtlust nii apostaasia ehk usust loobumise kui ka blasfeemia ehk jumala pilkamise eest – ja viimast on võimalik tõlgendada üpris laialt, selleks piisab halvimal juhul koraani sõnasõnalise tõetruuduse või Muhamedi prohvetistaatuse ­eitamisest.

Need seadused on ilmselgelt vastuolus inimõiguste deklaratsioonis sisalduvate sõna- ja usuvabaduse klauslitega (mille väljatöötamisel – teadmiseks neile, kelle arvates on siin tegu vaid «lääne väärtustega» – osalesid aktiivselt ka araabia mõtlejad). Kuid seni oli neid rakendatud suurema või väiksema rangusega «omade» üle. Rush­die oli küll sündinud muslimite peres Indias, kuid tema kui inglise keeles kirjutava Briti kodaniku ründamine tähendas sisuliselt islami seaduse rakendamist ülemaailmselt.

Ehkki Rushdie tapmise käsk näis peaaegu igale sõnavabaduse, kunsti- ja kirjandussõbrale ennekuulmatu – tema mänglevalt usuteemalisi fantaasiaid käsitlev romaan oli kunstiliselt tasemel ning usu «teotamises» suhteliselt süütu –, leidus juba tollal ka selliseid lääne intellektuaale, nii kristlastest ja juutidest konservatiivide kui «teise kultuuri» mõistvalt suhtuda püüdvate vasakpoolsete hulgas, kes ühinesid usufanaatikute etteheidetega ja leidsid, et «pühaduse teotamine» ei olnud siiski ilus.

Rushdie loo jätkuks olid teatavasti peidus veedetud aastad, üks tapetud tõlkija, siin-seal raamatupoodidesse pandud pommid, lõputult ähvardusi, kuid siiski ka edukas kirjanikukarjäär. Usufanaatikute nõudmised «pühaduse austamise» osas on aga juurdunud enam, kui me ehk arugi saame. Nagu kirjutasid teemat põhjalikult käsitlenud briti ajakirjanikud Nick Cohen ja Kenan Malik, on hirm paarikümne aastaga sisestatud nii, et keegi ei julgeks nüüd enam «Saatanlike värsside» taolist raamatut avaldada.

Islamistide nõudmised, et nende tõlgendust pühadusest austataks kogu maailmas, on saanud hiljem selgelt poliitilise iseloomu. Viimastel aastatel on islamiriikide ühendus OIC nõudnud ÜRO inimõiguste nõukogu kaudu «religiooni teotamise» keelustamist kogu maailmas. Sealjuures on «teotamise» eest püütud kaitsta just üht religiooni. Sõnavabaduse vastu võitlemine inimõiguste nimel on iseenesest vastuoluline, samuti on huvitav küsimus, kas ühel religioonil või õpetusel ikka saab olla «õigusi»?

Solvumisi ja märuleid on Rushdie juhtumile Euroopas järgnenud mitu. Ikka «pühaduse teotamise» pärast. Ja ikka on leidunud neid, kes märatsejaid mõistavad ja jumalapilkamise keelust üleastujaid manitsevad. Theo van Gogh tapeti selle eest, et ta tegi koos somaa­lia-hollandi feministi Ayaan Hirsi Aliga musliminaiste õigusi kaitsva filmi. Hirsi Ali aeti fanaatikute ähvarduste saatel Euroopast minema. Seda, kuidas reageeriti Taanis avaldatud karikatuuridele, mäletavad siingi kõik – ometi olid karikatuurid ise juba reaktsioon katsetele ühe usu tabusid universaliseerida.

Ehkki islamistid on olnud viimase paari aastakümne jooksul kõige agressiivsemad oma usuliste tabude kaitsjad «rüvetamise» eest, pole nad sugugi ainukesed. Suurbritannias mäletatakse ka sikhide solvumist, kui Birminghamis esitati nende koguduses esinenud vägistamist kirjeldav näidend. Hindud on taga kiusanud India päritolu kunstnikke. Nüüdseks on eurooplased muutunud juba nii tundlikuks, et raamatud jäävadki avaldamata, teatrietendused esitamata ja näitused avamata, kui keegi ainuüksi vihjab, et need võiksid kellegi usulisi tundeid solvata. Ähvardusi pole enam vajagi.

Kuid kelle tunnetest ja kelle õigustest me sellisel juhul ikkagi räägime? Suurem osa mainitud konfliktidest ei teki mitte liberaalsete läänlaste ja eksootiliste võõraste vahel, vaid teatud kultuuriruumide sees. Rushdie ja Hirsi Ali on samamoodi islami kultuuri kasvandikud nagu ajatollah ja tema toetajad, kes neile tapmis­ähvardusi jagavad. Sikhide kogukonda ei esindanud mitte ainult teatri ees mässanud solvujad, vaid ka etenduse tegijad, kes oma kogukonna probleemidele tähelepanu tahtsid juhtida.

Nad on lihtsalt oma kogemustest ja intellektuaalseist otsinguist lähtudes otsustanud oma traditsioone erinevalt tõlgendada. Samuti nagu tõlgendavad vene õigeusu traditsiooni ja selle nõudmisi erinevalt Vene patriarh Kirill ja Pussy Rioti lauljad. Ka viimased peavad end usklikuks, ja ehkki paljud «pühaduse rüvetamisest» nördinud kriitikud seda ei märganud, oli nende protesti aeg ja koht hoolega valitud.

Nad esinesid päeval, mil ortodoksi traditsioon laulu-tantsu lubab, ja samas kirikus, kus patriarh on president/peaminister Putinit jumalikult ülistanud. Nad protestisid kiriku ja riigi võimuliidu vastu, selle vastu, et kirikut – nende oma õigeusu kirikut – kasutatakse häbitult ­autoritaarse ja korrumpeerunud võimu promomiseks. Tähendab, sarnaste asjade vastu, mille vastu legendi järgi olla protesteerinud kunagi Jeesus.

Nagu Rushdie ja Khomeini, nagu Hirsi Ali ja Bouyeri puhul, on siingi tegu pigem kogukonnasisese kui ateistide ja usklike välise väärtuskonfliktiga. Kõigil mainitud juhtudest on «pühaduse kaitsjad» võtnud ise endale jumaliku rolli ja õiguse määrata, mis on liiga püha, et seda pilgata, arvustada või provotseerivalt kahtluse alla seada ning kus on «pühaduseteotajate» sõnavabaduse piirid.

Ja kõigil mainitud juhtudel leidub kõrvaltvaatajate hulgas pühaduse mõistjaid, kes annavad antud konfliktis õiguse pühadele võimumeestele ning mõistavad hukka nende vallatud vastased.

Ja ometi on sellistel juhtudel pahatihti tegu pigem võimuvõitlusega kui siiraste usuliste tunnete kaitsmisega – vähemalt kasutatakse lihtinimeste usulisi tundeid võimuvõitluse nimel ära. Lähis-Idas ei sündinud Taani-vastased protestid sellest, et iga solvunud muslim oleks Jyllands-Postenit lugenud – protestid süttisid mitu kuud pärast karikatuuride avaldamist, kui rühm usujuhte olid neid sihilikult üles kütnud.

Enamik Rushdie raamatu põletajatest ei olnud «Saatanlikke värsse» ise lugenud. Vastandumine ja rahva viha «teiste» vastu – eriti kui need teised esindavad ­autoritaarsele võimule ohtlikke liberaalseid väärtusi – on ebademokraatlikele võimukandjatele kasulik. Mida usklikum on rahvas, seda kasulikum on poliitilisele võimule sümbioos usulise autoriteediga – ja ühtlasi usuliste tõdede kriitika keelamine.

Usu ja võimu lähedane suhe pole sugugi enneolematu ka kristlikus Euroopas. Euroopa sõnavabadus sündis suurelt osalt nimelt kiriku tõdesid kahtluse alla seades ning kiriku autoriteedi vastu võideldes. Üheks tänapäeva Euroopa sõnavabaduse nurgakiviks peetakse inglase John Miltoni 1640. aastal avaldatud «Aeropagiticat», kus autor trotsib tolleaegse anglikaani kiriku dogmasid.

Tookord nõudsid protestandid ta ketserlike tööde põletamist. Rääkimata teadlastest, kes pühaduse mitteaustamise eest tuleriidale jõudsid. Euroopa on oma võitluse sõnavabaduse eest, pahatihti just «pühaduse» kaitsjate vastu juba läbi käinud ja võitnud – muidu ei oleks meil sõnavabadust sellisena, nagu seda tunneme, ega kogu valgustusajajärgset teadust ega kultuuri.

Andkem ka teiste kultuuriruumide kasvandikele võimalus oma «pühaduse» piire proovile panna ja oma pühade meeste võimu trotsida. Liiga automaatne asetumine inkvisiitorite poolele, justkui austusest pühade väärtuste vastu, on lihtsalt küüniline.