Kas esmaspäeval (9.02) enne koosolekut teles esinedes olite väga pessimistlik?
Olin realist, mitte pessimist. Selliste kärbete tegemine on keeruline protsess, on alati olnud. Siiamaani püsime plaanitud graafikus, 18. veebruaril peaksid kärped valitsusest väljuma.
Kas te leppisite ööl vastu eelmist neljapäeva (4.–5.02) kokku midagi, mis haridusminister Lukast kurvastas?
Ei, ma ei ütleks nüüd niimoodi. Tehtud kokkulepped kurvastavad paljusid ministreid. Kõik erandite küsimised on tõsiseltvõetavad. Peame läbi rääkima, et kärbe ära teha. Pärast kõigi protestide lauale löömist on näha, kas tuleb 8-miljardilise kärpimise jaoks veel mingeid uusi võimalusi leida.
Kui valida on õpetajate palkade ja sülearvutite programmi vahel, kuidas otsustate?
Praegusel hetkel selliseid valikuid ei üht- ega teistpidi pole. Ma ei välista, et iga minister peab valima oma haldusalas, mis on tähtsam.
Aga ütelda, et me valime õpetajate palkade ja politseinike palkade vahel… See ei vasta tõele. Ei õpetajate palgad ja haridus ega politseinikud ole ühe erakonna asi. Lahendus huvitab ju kõiki koalitsiooni osapooli, et kärbe oleks selline, mis viiks Eestit edasi.
Miks me kärbet teeme? Selleks, et Eesti majandus kriisist välja tuleks. Ka selleks, et järgneksid uued kriisi leevendavad sammud. Kärpimine pole ju ainus asi, mis meil probleemidega aitaks hakkama saada. Täna (eile – toim) Postimehes avaldatud teadlaste ettepanekute mõtteviis on mulle väga sümpaatne ja neist kärpimisel paljuski ka lähtuti. Kõikides punktides ei õnnestunud koalitsioonil küll nende ettepanekute järgi kokku leppida.
Kui kärpepakett ei õnnestu, kas siis IRL lahkub valitsusest?
Me ei ole enda jaoks seda küsimust niimoodi püstitanud. Ma usun, et see õnnestub. IRLil on praegu ainult üks eesmärk: kärbe ära teha. Siis saab järgmiste sammudega edasi minna. Ma loodan, et suudame kokku leppida ettevõtete toetuspaketi. See pole ka kerge, sest kindlasti on erinevaid seisukohti. Loodan väga, et siis jõuame ka järgmiste reformideni. Kärbe on kõige alus. Kui me seda ei suuda, siis ma ei tea, mis saab, ja ma ei taha sellele ka mõelda.
Mõned räägivad vähemusvalitsuse võimalikkusest. On see tõenäoline?
Mis mõtet oleks vähemusvalitsusel, mis ei suuda ühtegi reaalset reformi teha? Eesti poliitilises kultuuris on vähemusvalitsuse võime otsuseid langetada ja ellu viia ülimalt piiratud. Ma ei pea seda soovitavaks ega ka eriti tõenäoliseks variandiks.
Laenates küsimust Anvar Samostilt: miks peab Eesti jaoks kõige olulisemaid koosolekuid öösel pidama?
Ma olen neid alati pidanud öösel. Enamik Eesti suuri poliitilisi otsuseid on öösiti tehtud. Kui me 1992 ja 1993 tegime kohutavalt kiiret reformikava, siis me öösiti ainult istusimegi, sest päeva jooksul ei jõudnud kõike ära arutada. Õhtused kabinetiistungid kestsid kuus-seitse tundi ühtejutti. Praegused koosolekud on selle kõrval lapsukesed. Ühtpidi ei ole see muidugi normaalne, aga kui peab, siis peab. Panna paika, et õhtul tehtud otsused on halvad ja päevased head… Eks see võib olla individuaalne, aga minu töövõime ei sõltu kellaajast. Ma ei saa aru, kus siin teema on.
Loomulikult on meeldiv teha kõike päevavalgel. Poliitikud säravad ja ajalehed kirjutavad sellest.
Selle asemel et muretseda, kuidas me näime, peaksime suutma rohkem olla. Kellegi teisena paista püüdmise asemel tuleb endale ja olukorrale realistlikult otsa vaadata. Mind pole poliitiline näimine kunagi eriti huvitanud, selline ma olen ja muutuda ei kavatse.
Kui te näida ei taha, kas siis võib kriipsu peale tõmmata mõttele Laari kolmandast valitsusest?
Mina olen oma poliitilised ambitsioonid lõplikult rahuldanud. Mul ei ole mitte midagi, mille poole ma peaksin ilmtingimata, kõiki kõrvale lükates püüdlema. Ma olen kõik saavutanud, mida ma tahan. Väga raske on öelda, mida ma peaksin sinna veel lisama.
See, mida ma tahan teha, on vaadata, et Eesti pääseks sellest kriisist välja. Seda, kuidas ühte või teist asja teha kriisist väljumiseks, olen ma õppinud läbi valusate kogemuste, aga ma olen seda õppinud. Ma olen kaks korda seda edukalt peaministrina teinud. Kriisides tuleb eeskätt otsustada, tuleb julgustada kõiki otsustamiseks. See on universaalne kogemus.
Kui ma midagi tahan praegu teha, siis seda, et kärped tehtaks ja järgnevad sammud astutaks. Ma kavatsen oma jõu just sellele ja mitte millelegi muule pühendada.
Pidevast depressiivsusest ei ole kasu. Samuti pole ka lausoptimismil mõtet. Hea elu on tõesti lõppenud ja ühiskonnad on šokis. Kui suudame olla rohkem hoolivad, kui suudame elada oma tavalist elu edasi, siis on ka majandusel suuremad võimalused oma tavalisse rütmi naasta.
Milline on majanduse elavdamise pakett?
Ja edasi?
Teine asi on, et ega ka sellest ei piisa. Eesti riik peab järgnevalt asuma põhimõtteliste ja suurte reformide juurde. Põhiline on haldusreform. See ei too küll eelarvesse suurt kokkuhoidu, aga selle taga toppavad mitmed teised reformid, mida meil on hädasti vaja. Ka haridusreform. Kui me tahame, et ka ELi raha kasutataks tõepoolest Eesti arenguks ja mitte lihtsalt ühtlase kihina leivale määrimiseks, siis on haldusreform möödapääsmatu.
Teil on lühikese aja jooksul juba teine regionaalminister, aga haldusreform on ikkagi sama seisus nagu kaks aastat tagasi.
See ei tulene ühest ega teisest regionaalministrist, vaid poliitilise otsuse puudumisest. Praegune minister tegi konkreetse ettepaneku, aga see ei leidnud partnerite heakskiitu. Pole mõtet lihtsalt ühiskonda järjekordse kavaga šokeerida, asi on vaja ära teha. Niipea kui kokkulepe on olemas, paneb regionaalminister paberid lauale.
Kas protektsionism maailmas suureneb?
Maailma erinevate riikide vastused majanduskriisile teevad mulle tõsist muret. Ma ei ütle, et kõik ajaloos toimunu peaks korduma ja tavaliselt ei kordu ükski asi täpselt. Samas on praegustes arengutes ohtlikke paralleele sellega, kuidas maailm 1930ndatel põhja läks. Suurt majanduskriisi ei tekitanud mitte Wall Streeti kokkuvarisemine 1929, vaid selle tekitasid tegelikult valitsuste järgnevad vead. Kõige suurem viga oli protektsionismi massiivne vohamine. Ma näen murega, kuidas samad tendentsid praegu kasvavad, riigid võivad oma tegevusega anda maailmamajandusele väga ränga paugu.
Kas teie arvates on protektsionistlikku meeleolu ka ELi sees?
Protektsionism on ju ka oma suhteliselt põhjakäinud tööstustesse lõputu rahapumpamine, et neid konkurentsivõimelisena hoida. See tegelikult ju annab täpselt sama efekti. Protektsionism on nagu kulutuli. Niipea kui see ühes kohas pihta hakkab, levib see kiiresti ka teistesse kohtadesse. Ei saa salata, et Euroopas need tendentsid selgelt tugevnevad. Samal ajal on protektsionismi rakendamine ELi piiride sees õnneks suhteliselt võimatu.
Maailmamajanduse õnn ongi suuremate ühenduste olemasolu. Vastasel korral lööks kriis meid kõiki tunduvalt hullemini. Euroopa ei koosne enam paljudest väikestest tollipiiridega eraldatud riikidest ja seetõttu ma loodangi, et me ei jõua täieliku kokkuvarisemiseni ja uue maailmasõjani.
Kas te peate pankade ja reaalmajanduse rahaga toetamise pakette valeks?
Pean neid suhteliselt ohtlikuks. Ma olen 1992. aastal olnud samasuguste valikute ees Eesti panganduskriisi ajal. IMFi arusaam olukorrast oli sootuks teistsugune kui meil. IMF pakkus siis kõikidele nendele pankadele välja väga luksusliku päästepaketi, mis oleks viinud Eesti võlakoormuse uskumatult kõrgele tasemele. IMFi suureks pahameeleks lükkasin ma selle paketi tagasi. Lasime pankadega juhtuda sellel, mis juhtuma pidi, ja jätsime päästmise ära. Ma arvan, et Eesti majanduslik areng oleks olnud tunduvalt negatiivsemas võtmes, kui me oleks paketi tollel ajal vastu võtnud.
Mitmel pool makstakse pankade vead väga suure rahaga kinni. Aga raha tuleb ju inimestelt, maksumaksjatelt ja mõnes mõttes maksab kogu Euroopa.
Vahetevahel võib ju olla kohti, kus säärased sekkumised on õigustatud, aga üldiselt arvan, et tasuks järgida liberaalset majanduspoliitikat, mida on küll üritatud kahtluse alla seada.
Miks mitte kahtluse alla seada?
Toon näiteks Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kus on praegu küll rasked ajad, aga mitte selline suur majanduskriis (kurbusega peab Baltikumi kõrvale jätma, mis on selgelt teises arengufaasis). Euroopa kõige kõrgemat majanduskasvu oodatakse Slovakkias, kus on reforme tehtud Eesti eeskujul. Vahe on selles, et nad suutsid õppida meie vigadest ja ühel hetkel mitte liiga õhku tõusta, hoida oma konservatiivset rahanduspoliitikat ja minna suhteliselt kiirelt üle eurole. See kombinatsioon radikaalsetest reformidest ja eurost toob Slovakkiale praeguste ennustuste järgi 4,9-protsendilise majanduskasvu, mis võrreldes ülejäänud Euroopaga on kõva tulemus. Ümbruskonnas on lugu sama. Erandiks vaid Ungari, mis on turumajanduse reformide tegemisel üks nõrgemaid maid. Seal on aetud vasakpoolset poliitikat, nad on raskustes ja IMF on juba praegu sees. Kus IMF sees on, seal enam niipea tagasiteed pole.
Kas abipaketid, mida rahastatakse sealt, kust raha võtta on, annavad suuremat mõjujõudu kommunistidele Hiinas ja araabia riikidele ning sulgevad läänemaailma suu näiteks inimõiguste küsimuses?
Seda esialgu ei paista. Rootsi on tegemas inimõigusi oma presidentuuri peateemaks. Mulle tundub, et pigem areneb asi vastupidises suunas. Suured totalitaarsed moodustised võivad natuke oma kriisi edasi lükata, aga see ei ole nende jaoks lahendus. Tegelikult on ju ka Hiina tõsiste majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide ees. Näiteks Venemaa on praeguseks majanduskriisist kõige enam klohmitud riik, kus langus on olnud ülijärsk.
Venemaast ju usuti, et see on maailma majanduskriisi taustal stabiilne. Põhimõtteliselt oleks Venemaa võinud neid ootusi täita, aga see on juba Venemaa oma juhtkonna probleem, miks seda toimunud pole.
Lugesin äsjast IMFi raportit Gruusia kohta. Ohver tuleb majanduslikus mõttes sõjast paremini välja kui agressor! Venemaa on puhtmajanduslikult sõja eest maksnud ülimalt ränk hinda, sest see tugevdas kõiki kriisinähtusid. IMF, mille parim külg on analüüsid, on andnud Gruusia käitumisele kriisi ajal kõrge hinnangu. Gruusia on vastupidiselt maailmas toimuvale makse alandanud ja jäänud väga selgelt avatud poliitika põhimõtete juurde.
Mida ennustate, kas kriis viib Venemaad demokraatia poole või sellest veelgi kaugemale? On sellele küsimusele üldse võimalik vastata?
Kui mõni Venemaa spetsialist ütleks, et ta teab vastust sellele küsimusele, siis võite tiitlist sõna «spetsialist» rahulikult maha tõmmata.
Mitmeski mõttes on nõrk ja kokkuvarisev Venemaa veelgi ohtlikum kui tugev Venemaa. Kui Venemaal läheb halvasti, on see ohtlik meile ja kogu Euroopale. Aidata on raske, sest Venemaa hädad ei tulene objektiivsetest teguritest, vaid praeguse juhtkonna soovimatusest tegelikke probleeme lahendada. Kui ei otsita lahendusi, otsitakse vaenlasi, et võim näiks autoriteetne. Iga kord, kui tundub, et Venemaal tekkivad majandusprobleemid, on oodata konflikte ja vastasseise. Kõige soovitavam oleks aidata Venemaal mõista, et lääs pole probleem ega oht. Seda on muidugi sajandeid üritatud. Liiga optimistlik ma poleks, aga see on siiski pikemas perspektiivis ainuke võimalus ka Venemaale endale.