Juhtkiri: kellele vabadusvõitlus, kellele ellujäämine

Üle aasta kestnud Süüria konfliktis vaikisid relvad eile hommikul – täpselt nii, nagu Süüria väejuhatus oli ÜRO eriesindajale Kofi Annanile lubanud. Rahu kestis vaid mõne tunni, sest pärastlõunal teatas sealne riigitelevisioon mässuliste kallaletungist, mis tähendab, et vaherahu sai jälle läbi.

Lubaduste murdmine olnud Assadi dünastia traditsiooniline valitsemisviis – ka praeguse diktaatori isa Hafez al-Assad uputas reformilubadusi jagades 1980ndatel verre sunniitide vastuhaku.

Konflikti kestel on seal hukkunud umbes 10 000 inimest, mitu korda rohkem on haavatuid, vangistatuid või teadmata kadunuid. Süüria jätkuv konflikt on ohuks araabia kevadest tõusnud demokratiseerumislainele Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas.

Ebaõnnestumine Süürias näitab läänemaailmale, et diktatuuri puhul saab rahu vahendada vaid siis, kui diktaator seda ise tahab. Süüria presidendil Bashar al-Assadil pole aga mingit vajadust mässulistega rahu sõlmida, kuni Venemaa, Hiina ja Iraan oma toetusest ei tagane.

ÜRO Julgeolekunõukogus on verevalamise lõpetamist ja Assadi tagasiastumist nõudev resolutsioon Hiina ja Venemaa vastuseisu tõttu juba kahel korral läbi kukkunud. Lisaks on Venemaa välisminister Sergei Lavrov kinnitanud, et relvade tarnimist Süüriasse jätkatakse vastavalt allkirjastatud lepingutele. Hiina on püüdnud oma vastuseisu küll pehmendada, kutsudes Assadi üles vägivalda lõpetama, kuid sellel üleskutsel pole mõju olnud.

Mässuliste nõudmistele järeleandmine ja lahkumine tähendaks araabia kevade käigus lahkunud riigijuhtide saatust vaadates nii Assadile endale kui tema alaviididest toetajatele väga ebakindlat tulevikku: Tuneesia presidenti Zine el-Abidine Ben Ali võib lugeda õnnesärgis sündinuks, sest tema sai riigist lahkuda, Egiptuse ekspresident Hosni Mubarak on kohtu alla antud ja süüdimõistmisel ootab teda surmanuhtlus, Liibüa eksdiktaator Muammar Gaddafi tapeti.

Nii pole šiiitide hulka kuuluval alaviididest vähemusel sunniitidest vastaste vastu muud väljavaadet kui viimase meheni vastu pidada. See kõik ei tee Assadi õukonna käsi vähem veriseks, ometi selgitab visa püsimise motiive – see on eksistentsi küsimus.

Mõjutamisvõimaluste nappus on sidunud ka lääneriikide käed. Esiteks pole Süürias võimalik mässulisi samal moel toetada nagu Liibüas – sõjaliste sihtpunktide asetus tooks nende õhust ründamisel kaasa hulgaliselt tsiviilohvreid.

Teiseks pole kolmteist kuud kestnud rahutustest hoolimata esile tõusnud arvestatavat opositsiooniliidrit, kellega lääs saaks läbirääkimisi pidada. Kolmandaks ei ole ka rahva toetus mässulistele ühtne ja seetõttu võib lääneriikide sekkumist käsitleda vaid kindla poole toetamisena.