Keemiainsener Peet-Mati Sööt soovitab valitsusel seoses kildagaasi kasutuselevõtuga otsida uusi ja odavamaid võimalusi gaasiimpordiks, selle asemel et torujuhtmete omandi üle vaielda.
Peet-Mati Sööt: aeg uuteks tarneallikateks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba enne Eestisse saabumist kuulsin, et Eesti valitsus võib Eesti Gaasilt nõuda loobumist põhivõrgust, mille kaudu gaas Venemaalt Eestisse jõuab. Ma loodan, et enne otsuse langetamist uuritakse põhjalikult kõiki võimalikke tagajärgi.
Minu kogemused pärinevad ennekõike USA gaasisektorist, seda eelkõige mu koduosariigis Oregonis, kus tegutseb üks suuremaid gaasikompaniisid Northwest Natural (NN). Kompanii ostab gaasi mitmelt varustajalt, osariikide- ja rahvusvaheliste ülekandeettevõtete kaudu jõuab see Oregoni. Osaliselt tuleb gaas ka Kanadast. NNile kuulub mitusada kilomeetrit põhivõrku ja suur jaotusvõrk.
Eesti Gaasi ja Northwest Naturali vahele saab tõmmata mitmeid paralleele. Kuigi NNi teeninduspiirkond on ligikaudu võrdne Eestiga, on ettevõte ise palju suurem: käive ületab Eesti Gaasi oma kolm korda ja tarbijate hulk on viisteist korda suurem.
Ehkki tegemist on palju suurema ettevõttega, ei avaldata NNile survet, et ta müüks maha oma põhivõrgu. Õigupoolest on ettevõte teinud lausa ettepaneku põhivõrku laiendada, et saaks Oregoni veel rohkem gaasi tarnida. Laienemise teostumisel kulgeks torujuhe peaaegu 300 kilomeetrit senisest teeninduspiirkonnast kaugemal, millega NN muutuks tegelikult juba väikeseks ülekandefirmaks. See ettepanek on tingitud asjaolust, et osariikidevahelised ülekandefirmad ei hakka ise sellist projekti ette võtma. Analoogia põhjal võiks Eesti Gaas kaaluda pigem ülekandeliinide ja gaasitarnijate valiku laiendamist, mitte aga seniste torujuhtmete mahamüümist iseseisvale ettevõttele.
Kas valitsus on lasknud põhjalikult uurida sellise lahutamise tasuvust? Ma näeksin pigem ette rohket lisakulu seoses uue ülekandekompanii loomisega, kas või juba personalikulude ja juhtkonna tasude osas, tasu ootavad ka uue ettevõtte investorid.
Kas ei hakka uus ettevõte, millega paratamatult kaasnevad riskid, nõudma investeeringute paremat tasuvust, kui seda teeb juba olemasolev ettevõte? Kui tulevikus tekib vajadus rajada uusi ülekandeliine, kas poleks ootuspärane, et suurem ettevõte suudab selleks kergemini ja odavamalt raha laenata? Niisiis valitseb oht, et gaasi edasitoimetamisega seotud kulud võivad kasvada suuremaks, kui need on praeguses süsteemis, võrreldagu neid siis praeguste või tulevaste kuludega.
Kuid see pole ainus probleem. Kellest saab uus omanik? Kas neil on teadmisi gaasiärist, kas nad tunnevad just gaasitorujuhtmetega seotud probleeme? Valitsus lähtub seisukohast, et gaasitarnija ei tohi olla eraldi torujuhtmeettevõtte omanik. Aga kui ülekandesüsteemi ostab näiteks Elering üksi või mingi konsortsiumi koosseisus, võib tekkida huvide konflikt, sest üks ettevõte hakkab korraga otsustama nii gaasi kui ka elektrienergia ülekandehindu.
See tähendaks monopoli kõigi tähtsamate ülekandesüsteemide osas ja muudaks oluliselt konkurentsitingimusi energiaturul. Niisiis tuleb valitsusel paralleelselt põhivõrgu müümisega välistada võimalus, et gaasi ülekandesüsteemi omanikuks saab ettevõte, kes tegeleb mõne gaasiga konkureeriva energialiigiga. Nii keerulises olukorras tuleb arvestada väga paljude teguritega.
Minu meelest tuleks pigem rõhuda vajadusele leida Eesti jaoks uusi gaasitarnete allikaid, mitte kulutada aega katsetele muuta ülekandesüsteemi omanikku. Samuti tuleks tõsiselt mõelda uute ja madala hinnaga energiaallikate kasutamisele. Maailma gaasisektor on, eriti viimasel viiel aastal, palju muutunud ja muutub ka edaspidi kiiresti. On aeg viia Eesti sisemaine gaasi- ja energiapoliitika kooskõlla muutustega maailmas, selle asemel et lasta teisejärgulistel küsimustel oma tähelepanu kõrvale juhtida.
Gaasituru muutuste alguseks oli tohutu hulga kildagaasi avastamine USAs. Praegu näitavad märgid, et USA-l võib jätkuda gaasivarusid sajandiks, mitte kõigest kümneks-kahekümneks aastaks, nagu kümmekond aastat tagasi arvati. Tohutu gaasivaru on viimastel aastatel toonud kaasa kodumaise gaasi hinna järsu langemise. Praegust hinda nähti viimati paarikümne aasta eest. Järsk hinnalangus on toimunud ühel ajal toornafta hinna tõusmisega üle kahe korra. USA dollari väärtus on nende kahekümne aasta jooksul langenud ligikaudu nelikümmend protsenti. Niisiis on gaasi hind ekvivalentdollarites ajaloolises madalseisus.
USA gaasi hind mõjutab ka maailmaturu hinda, seda enam, et Hiina on juba hakanud kildagaasi ressursse kasutusele võtma. Tema kildagaasivarud on nähtavasti veel suuremad kui USA-l. Kõik see lööb ilmselt gaasi hinna maailmas alla ja peaks pakkuma paremaid võimalusi gaasiimpordiks ka Eestile, sest Venemaagi on sunnitud reageerima USA, Hiina ja teiste võimalike gaasipakkujate konkurentsile.
Turujõudude mõju avaldumine võtab arvatavasti veidi aega. Senikaua läheb Eestil ometi vaja alternatiivseid gaasitarneallikaid. Nendeks võivad olla, esiteks väheses koguses vedelgaas (mis sobiks Eesti väiksust silmas pidades), teiseks põlevkivi utmisel tekkiv gaas, kolmandaks biogaas, neljandaks isegi ehk tagasihoidlike kodumaiste ressursside kasutuselevõtmine, mille olemasolust on andnud aimu mitmel pool riigis läbi viidud uuringud.
Kahtlemata ei hakka Eesti Gaas kõiki alternatiive kaaluma, mistõttu ongi hädavajalik, et nad nõustuksid teiste gaasiallikate lubamisega oma torujuhtmetesse. Kui see ei ole praegu võimalik, tuleks seda nõudma hakata.
Uute gaasitarneallikate tekkides saab Eesti vähendada oma sõltuvust Venemaa gaasist, mis on oluline energiajulgeoleku seisukohalt. Parem otsime Eestile uusi gaasi- ja muid vähest kulu nõudvaid energiavormide allikaid, selmet hakata pead vaevama küsimusega, kellele peavad kuuluma torujuhtmed – eriti veel, kui ei suudeta tõestada, et kavandatav loobumine võimaldab tõepoolest kulusid kokku hoida.
Autor on ettevõtte CMM Energy LLC president. Ta on energeetikasektoris töötanud nelikümmend aastat ja erinevates maailmajagudes. Tema erialaks on madala kvaliteediga gaasi tootmine, töötlemine ja kasutamine. Kuni viimasel ajani oli ta ametis ühe Hiina ettevõtte väliskonsultandina Henani provintsis, kus tema ülesanne oli kildagaasitehnoloogia rakendamine ja arendamine.
Praegu ajal tegeleb autor uurimisprojektidega Tallinna Tehnikaülikoolis.