Urmas Reinsalu: Eesti Balzacid aiaauku kirjeldamas

Praeguseks on selge, kes on Eesti suurim arengupidur. Tärkav keskklass on see, kes oma rahakotiga peab kogu rahva patud lunastama. Vähemalt jääb selline mulje, kui lugeda riigikogu opositsioonierakondade viimase aja retoorikat.

Balzaciliku sulega kirjeldavad nad pikalt ja põhjalikult, milliseid probleeme peaks Eestis lahendama. Kõige häbitum on lasteaedade mullusest investeeringurahast suurema summa eest inimestele nn tasuta ühistranspordi küsitluse korraldamine Tallinnas. Küsitlustulemused kokku löönud arvuti kõvaketas polnud veel jahtuda jõudnud, kui linnapea juba teatas, et sellega on antud mandaat autoomanikelt raha äravõtmiseks.
Sven Mikseri maksuterminaatorid paneks keskklassile senistele koormistele lisaks tulumaksu otsa, automaksu peale, luksusmaksu kaela ning dividendide teenimise muudaks mõttetuks.

Ettevõtlikkuse summutamiseks ja majandusliku kindlustunde äravõtmiseks annavad need kaks erakonda oma parima.

Paistab, et osa poliitikuid kas ei mõista või ei tahagi aru saada, et sellega mängivad nad eesti rahva tulevikuga. Mul on neile öelda üht: eelmisel aastal suri terve Tudulinn või viiendik Vasalemmast. Õnneks piltlikult. Selle võrra – 565 inimese jagu – langes Eesti rahvaarv möödunud aastal negatiivse loomuliku iibe tõttu. Jah, lähiajal tulevad ametlikud rahvaloenduse tulemused, mis summutavad meie suurimad praegused hirmud rahvastiku vähenemise osas.

Esialgsete tulemuste kohaselt on meid ümmarguselt 1 330 00­0. Seda on rohkem kui kardeti ja vähem kui võiks. Selle arvu valgel on lihtne mõista, et eesti rahva olevik on talutav, kuid tulevik tume.

2011. aastal sündis ligi 15 000 last. See on enam kui 1100 võrra vähem kui tunamullu. Sellega langes sündide arv tagasi 2006. aasta tasemele.

Rahvastiku puhul on paljud asjad ennustatavad. Kuna 1990–2000 sündis vähe lapsi, hakkab Eesti rahvaarv lähiajal veelgi kiiremini vähenema. Julgust lisab see, et noored pered tahaksid saada keskmiselt 2,3 last, mis oleks piisav rahvastiku taastootmiseks. Tegelikkus on aga märgatavalt erinev.

Lisaks Tallinnale võib kogu Eesti panna tasuta ühistranspordis sõitma, kuid see ei lahenda meie rahvuse alusprobleemi – vähest sündimust. Keskklassile võib kehtestada sellise maksukoorma, et nad peavad maksude maksmiseks raha juurde laenama, kuid see muudab olukorra ainult hullemaks.

Eestis on piisavalt uuritud põhjuseid, miks peredesse ei sünni piisavalt lapsi rahvastiku taastootmiseks. Suurim probleem on meeste lühike eluiga. Eesti meestest vähem elavad mehed vaid Lätis ja Leedus. Lubamatult palju hukkub mehi juba pereloomise eas ning see tähendab ka sündimata lapsi.

Teiseks, soovitud lapse sünni eelduseks on perekonna hoiakud ja majanduslikud võimalused. Meie noored on mures nii oma majandusseisu, eluaseme, tuleviku kui lastehoiu ja laste hariduse pärast.
Kolmandaks, töö- ja pereelu kombineerimise probleemid, seda eriti üksikvanematel. On mõtlemapanev, et Eurobaromeetri uuringu järgi on eesti rahva rahulolu oma pereeluga Euroopas kõige kehvem.

Neil kolmel teguril on kõigil üks ühine nimetaja. Noored mehed surevad tihtipeale riskikäitumise pärast, mis on tingitud ebakindlusest oma positsiooni ja tuleviku pärast. Noored pered lükkavad laste saamist edasi, sest on ebakindlad oma suutlikkuses laps soovitud viisil üles kasvatada. Lapsi ei julgeta saada, sest neile pole võimalik saada lasteaiakohta ning kardetakse oma tööst ilma jääda.

Ühtegi nendest probleemidest ei lahenda keskklassile, eriti selle nooremale segmendile lisakoormiste ja -maksude panemine. Pigem tekitab see uut trotsi ja ebakindlust.

Lahendus peitub kahel teljel. Üks nendest on majanduse üldine käekäik. Teine telg on perede täiendav väärtustamine nii sisuliselt kui ka riigi suhtumises.

Majanduses on täiesti vastutustundetu hakata lõhkuma kogu senist süsteemi. Kui tahame luua turvalisust, on vaja teha hädavajalikke muudatusi, mitte sundida ühiskonda kõike jälle rusudest üles ehitama nagu 20 aastat tagasi.

Majanduse puhul on viimasel ajal käsitletud arengu ainsa eeldusena kahte aksiomaatilist nähtust. Esiteks suhteliselt stabiilne maksusüsteem ja teiseks riigi rahanduse korrasolek. Need on meie jaoks olulised eeldused, kuid sellest ei piisa. Rahvusliku majanduse keskmeks peavad olema siinsed inimesed ja kapital. Nende arendamise ja soodustamise kaudu on võimalik luua heaolu siinse ühiskonna liikmetele.

Esiteks on vaja tootlikkuse kasvu. See arusaam on tasuta kõrghariduse tuum. Kättesaadav, tasemel ja tulemuslik kõrgharidus annab Eestis loodavale lisaväärtuse. Koolisüsteemi tuleviku arutelu ei tohi muutuda vaid aruteluks sotsiaaltagatiste üle. Juba koolis ettevõtlikkuse õpetamine peab olema programmi osa.

Teine samm on majanduses kapitalile ligipääsu parandamine. Praegu on Eesti ettevõtete ligipääs kapitalile piiratud ja see on turutõrge, mis nõuab riigi tähelepanu. Niisugune tõrge toob kaasa kohalike ettevõtete ennetähtaegse müügi, mistõttu firmad ei saavuta oma täit potentsiaali.

Eesti ettevõtluspoliitika eesmärk peab olema Eesti firmade jõudmine rahvusvahelise väärtus­ahela tippu. Eesti ettevõtluse suurim probleem on töötunni madal väärtus rahvusvahelisel turul. Ehk teisisõnu: meie firmade toodangu eest makstakse arenenud riikide sama majandusharu toodetega võrreldes madalamat hinda.

Olukorra muutmine eeldab nii riigilt kui ettevõtetelt julgust mõelda suurelt. See eeldab ettevõtjate ambitsioone, oskusi ja teadus-arendustegevuse võimekust. See eeldab ka riigi poliitikas ettevõtluspoliitika selgeid prioriteete, innovatsioonipoliitikat, mis toetab teaduse rakendamist ettevõtluses ja riigi tuge ettevõtete rahvusvahelistumisele ning kõrghariduse konkurentsivõime parandamist.

Rahvusliku majanduse areng on ainuke strateegiline vastus majandusliku väljarände küsimusele. Palju Eesti inimesi asub majanduslikel põhjustel välismaale elama ja tööle. Esikohal on Soome, kus võime kõneleda ligi 30 000 Eestist läinud inimesest. Seisame silmitsi sellega, millega Soome läinud sajandi keskel, kus sõjajärgsel perioodil kolis umbes 300 000 soomlast Rootsi. Vahepeal sündis iga kaheksas soome laps Rootsis. Alles 1980ndatel pani Soome majandustõus soomlased koju tagasi pöörduma.

IRL on välja pakkunud lapsevanemale oma lapse nimel valimistel lisahääle andmise. Lisandub ligi 250 000 häält, mis asetavad tuntavamalt suurema poliitilise kaalu lastega perede probleemidele.

Lapsevanemale lisahääle andmine eeldab kahtlemata ka kodanikuharidusalast teavitustööd, sest vanema kohus on valimiskasti juures last esindades langetada valikuid just lapse tulevikku ehk siis eesti rahva järgmise põlvkonna tulevikku silmas pidades. Muuseas, seda nõuab ka põhiseadus.

Tegutsedes põhiseaduse vaimus, pääseme ka lõksust, kus meid sunnitakse pidevalt rääkima aiaaugust ning tahetakse selle kaunistamiseks miljoneid kulutada. Eestis võiks poliitikat teha rahvastiku kestmise ja arengu, mitte järgmiste valimiste võitmise nimel.