Surmanuhtluse taastamise üle Eestis pole mõtet arutleda senikaua, kuni inimelu väärtustamise põhimõte kehtib kogu Euroopa Liidus, leiab Tartu Ülikooli kriminoloogia professor Jüri Saar.
Jüri Saar: surmanuhtluse üle ei tasu arutledagi
9. aprill 2012, 14:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelduseks, et Eesti üldse Euroopa Liitu võiks kuuluda, oli aastaid tagasi see, et Eesti riik oma käitumisega tunnistaks, et peab inimese elu ülimaks väärtuseks. Ka terves Euroopa Liidus võiks ju ühel hetkel surmanuhtluse taastada, aga siis poleks see enam sama Euroopa Liit. Nii et meie jaoks oli see juba toona väga selgelt väärtusküsimus.
Läänelike väärtuste hulka kuulub ka sõnavabadus ja seetõttu võivad inimesed igasuguste asjade üle arutleda, diskuteerida. Selles pole midagi keelatut ega imelikku, nii et kindlasti leidub inimesi, kes tahaksid ka surmanuhtluse üle arutleda.
Senikaua, kui see on Euroopa Liidu karistuspoliitiline põhimõte, ei muutu midagi ka inimeste tasemel. Igaühel võib selle kohta olla ju oma arvamus. Näiteks inimene, kelle lähedane on kuriteo läbi hukka saanud, võib tunda väga sügavat meelepaha ja kättemaksusoovi. Inimestel on personaalne õigus arvamust avaldada, aga et üldises väärtusraamis ei ole midagi muutunud, pole selle vana teema ülessoojendamisel mõtet.
Kirjanik Berk Vaher teeb aga oma arutluses seda, mida teha ei tohiks - hakkab erinevaid elusid nende väärtuse järgi pingeritta seadma. Inimese kasutamine vahendina mingite eesmärkide nimel on läänelike arusaamade järgi sügavalt ebakõlbeline.
Alles sellest hetkest peale, kui Euroopa Liidu tasemel hakatakse mingeid uusi karistuspoliitilisi põhimõtteid kaaluma, uutest väärtustest rääkima, siis võib tulla jälle aeg surmanuhtlusest rääkida. Aga täna pole see üldse diskussioonikoht.