Ettevõtja ja politoloog Toomas Roolaid kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et kodanike reaktsioon stabiilsele valitsemisele on purustamas valitsejate ohtlikku illusiooni, et rahvas ei saa poliitikate sisust aru ja mandaat annab moraalse õiguse teha mistahes otsuseid.
Praeguse valitsuse esimese tegutsemisaasta jooksul ja selle lõpuks kujunenud olukorda hinnates peab tõdema, et esimest korda Eesti Vabariigi ajaloos on demokraatlikult valitud valitsus elanud üle ühe valitsemistsükli ja saanud võimule ka teiseks. See on midagi uut, midagi, mida oodati ammu. Nüüd, 2012. aasta kevadel, on väga paljud rahulolematud. Pakun allpool ühe nägemuse selle pahameele põhjustest.
Meenub vene satiiriku Arkadi Avertšenko jutt viieaastasest Dodjast, kellele lubatakse järgmisel hommikul pannkooke, kui ta ilusti magama jääb. Dodja, kes pole kunagi pannkooki söönud, uinubki magusate unistuste meelevallas ja on ärgates elevil. Ja kui pannkook osutub... lihtsalt pannkoogiks, jahust ja veest, on nutt lahti ja mitte kellestki pole Dodjale lohutajat ja keegi pole ka süüdi. On vaid enda loodud illusioonid, mille purunemine on valus.
Kahe illusiooni lõppmäng
Kui vaatan viimase aasta põhilist kriitikat ja pahameelt rahva ja valitsejate vahel – süüdistusi teerullipoliitikas, ministrite pahameelt streikide üle, valla ja kodanike kohtuskäiku kooli sulgemise pärast – olen siiralt rõõmus ja optimistlik, kuigi suu on täis vaid jahu ja vett.
Viimase viie aasta stabiilne valitsemine on lõpuks vabastanud meid kahest ohtlikust illusioonist, kahest põhjendamatust ootusest, mille kaks muret, mille lahenemisel on kohe käes kui mitte nirvaana seisund, siis vähemalt igav Põhjamaa. Esiteks, häda on valitsustega, kes ei täida (valimis)lubadusi. Teiseks, häda on kodanikes, kes on võõrandunud ja ei hooli riigist ega ühiskonnast.
Lubadused, lubadused...
Aastaid oleme lakkamatult pahandanud, et valitsused ei täida valimiste ajal antud lubadusi. Selle pahameele ehk kõige säravamaks tulemuseks on Valitsemise Valvurite portaal, kus võib reaalajas jälgida, mida on lubatud ja kuidas lubadusi täidetud – 550 tegevusest on 20 tehtud ja 330 töös. Alguse asi.
Vaatame siis, mille üle kõige rohkem avalikus ruumis pahameelt on? Selle üle, et minister «lammutab kõrgharidust», et valitsus «mängib maamaksuga», et valmistutakse sulgema osasid koole ja koondatakse päästjaid jne. Aga need on ju needsamad valimislubadused, mida täidetakse. Samad loosungid, viiduna koalitsioonilepingu reaalsesse ellu, mis nüüd äkitselt ei sobi!
Eriti terav on küsimus «üüratu ametnike armee» vähendamisest. Seda nõudnutel jõuab alles nüüd kohale, et riigiametnikud on muu hulgas ka lasteaiakasvatajad, päästjad, politseinikud ja kui neid on vähem, siis eelarve on küll tasakaalus, aga appi kedagi tulemas ei ole.
On ohtlik evida illusiooni, et valmislubaduste täitmine iseenesest teeb midagi paremaks. Osa lubadusi võiksidki jääda vaid raisatud klantspaberile. Osa edukaks teostamiseks ei jätku lihtsalt koostöökultuuri. Ma ei taha mõeldagi, mis hakkab toimuma siis, kui puruneb kaua hellitatud illusioon sellest, et haldusreform paneb maaelu õitsema....
Hoolimatu rahvas...
Meenutame mantra staatusesse tõusnud valitseva eliidi ja ka sotsiaalteadlaste arvamust, et Eesti riigi põhihäda on võõrandunud kodanikud, kes ei hooli ja keda ei huvita see, mis suunas ja kuidas riiki juhitakse ja keda ei õnnestu kuidagi kaasata.
Mida näeme nüüd? Piirkondlikud kogukonnaseltsid vaidlustavad lohakaid detailplaneeringuid, ACTA-nimelise kaubanduslepingu üle pahandavad kodanikud tulevad talvel tänavale, õpetajad streigivad ja vallarahvas saavutab Pühajärve põhikooli sulgemise teemal valla üle võidu.
Suureks üllatuseks näeme selle taustal peaministrit, kes – ühes või teises kontekstis – soovitab samadele kodanikele fooliumimütse. Haridusministrit, kes annab kõrgharidusreformi osapooltele olematu aja arvamuse kujundamiseks ja lõpuks ei arvesta sellegagi. Selliseid näited on veelgi!
Kodanike reaktsioon stabiilsele valitsemisele (kus valitsus tõepoolest on veel ametis, et näha oma otsuste tagajärgi) on purustamas valitsejate ohtlikku illusiooni, et rahvas ei saa poliitikate sisust aru ja mandaat annab moraalse õiguse teha mistahes otsuseid. Mulle teeb see rõõmu.
Sel aastal tuleb kevad teisiti...
Kokkuvõtteks tõden, et Andrus Ansipi teise valitsuse esimese valitsemisaasta lõpuks on Eesti ühiskond – suures osas tänu poliitilisele stabiilsusele – saanud oluliselt küpsemaks ja vabanenud mõnestki uimastavast illusioonist ja põhjendamata ootusest. Kuidas selles uues olukorras tegutseda, tuleb alles õppida.
Selleks aga tasub lõpetada ühiskondlike protsesside lihtsustamine ja must-valgena kujutamine ja hakata asju lahti rääkima. Kui vaja, siis ka kritiseerida, sest ühiskonda ehitades on lisaks ilusale unistusele vaja ka reaalsustaju.