Ats Parve: missikandidaadid ei boikoti üritust

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ats Parvet pahandavad ka Triumphi reklaamid.
Ats Parvet pahandavad ka Triumphi reklaamid. Foto: Ats Parve

Eesti Kunstiakadeemia fototudeng Ats Parve kritiseerib Postimehe arvamusportaalis tänaõhtust Raplamaa missi valimist kui näidet sellest, kuidas kinnistatakse macho-ühiskonda. Tema jaoks on kõige kummastavam, et selle ja teiste analoogsete ettevõtmiste – supermodellisaate ja TTÜ reklaamvideo – eest seisavad just nimelt naised ise.

«Lõpuks läbis Rapla spordihoonet kahin - algas kõige tähtsam, palju oodatud bikiinivoor.»
Reporter, 14.04.2010

Energia kulutamine ennastimetleva šovinistliku meedia tsiteerimisele näib sama masohhistlik ja kasutu kui kriitika kirjutamine missivõistluste aadressil. Kuna missivõistluste näol on tegemist elujõulise macho-ühiskonna täisväärtusliku sünnitisega, võib igasuguse vastulause juba eos unustustevetesse uppunuks lugeda.

Ma ei kahtle, et ükski lugeja missivõistluste-vastast kriitikat enesestmõistetavaks ei peaks. Sarnaselt Diplomaatia peatoimetaja Iivi Anna Massoga (Iivi Anna Masso: naised ja naljad. Postimees, 27.03.2012) mõistab ka tema oponent, TTÜ kommunikatsioonitalituse juhataja Terje Talve, et ülikooli tutvustav reklaamvideo räägib labase nalja taustal selgest ühiskondlikust hälbest. Erinevalt Massost, kelle jaoks labase nalja taga peituv šovinism on lahendust vajav probleem, käsitleb Talve patriarhaalsust juba kehtiva korrana, millega arvestades võib kujundada oma huumorisoont ja igapäevaseid otsuseid.

Miss Raplamaa puhul ei peideta ühiskondlikku hälvet labase nalja taha - kilbiks valitakse hoopis fanaatiline ja vagatsev sõnamulin. Ürituse õigustamisel toovad korraldajad välja näiteks missivõistluste pikaaegsed traditsioonid.

Fakt, et maailma esimese naiste iludusvõistluse korraldanud mees oli tuntud ka koerade ja väikelaste iludusvõistluste vedamise poolest, jääb mainimata. Samuti unustatakse missikoolis rääkida, et maailma esimesed iludusvõistlused 19. sajandi keskpaiga USAs avalikkuse protesti tõttu katkestati.

Kohustusliku demagoogiana kirjutavad Miss Raplamaa korraldajad üles ka missivõistluste ühiskondlikult kasuliku momendi: üritus on «vajalik noortele tüdrukutele eeskujude leidmiseks, enda proovile panemiseks» ning «naiselikkuse ja ilu väärtustamise ja hindamise õppimiseks».

Naiselikkuse ja ilu ideaalid ühtivad Miss Raplamaal traditsiooniliselt naiste- ja meesteajakirjade kriteeriumitega ning on kandidaatide fotode põhjal juba eelnevalt selgeks õpitud.

Missivõistluse kontekstis aitavad võimalikke isikupäraseid «libastumisi» vältida stilistid, jumestajad, juuksurid ja fotograafid. Saavutamaks kümne tüdruku puhul identsemat tulemust kui missikandidaate tutvustavad fotod konkursi kodulehel, tuleks kasutada koopiamasinat.

Kui eeskujude leidmisel ning naiselikkuse ja ilu väärtustamisel on korraldajad tüdrukute eest vastused valmis mõelnud, siis milles jääb kandidaatidel üle end proovile panna?

Miss Raplamaa 2012 programmi kirjutatud avatantsu, kahe moeshow ja bikiinivooru põhjal võiks mõelda, et tegemist on modellikonkursiga, kuhu mikrofonide rentimine on üleliigne.

Ainsa võimaluse intellektuaalsete oskustega silma paista pakub kandidaatidele talendivoor - vahepala, mis võimaldab korraldajate karmavõlga ja võistluse pealiskaudsust vähemalt ümberjutustuses mahendada.

Ausalt rääkides - milleni missivõistluse korraldustiim ka kogemata välja jõuab - on ürituse peamine eesmärk näidata publikule «kauneid ja tarmukaid neide». Läbikukkumiskindlaks meelelahutusobjektiks - nagu ka TTÜ reklaamvideos - on missivõistlustel noor ja küps naisekeha, millele eakohaselt lisanduv mõtteselgusetus ja kõrged ambitsioonid vaataja silmis vaid perversset imetlust lisavad.

Keerutamine missivõistluste silmakirjalike eesmärkide ümber ja nähtuse tundlikesse piirkondadesse löökide jagamine ei ole üldse mitte lõbus, vaid hilinenud ja aegunud ning vaevalt kasutoov tegevus.

Kuigi Miss Raplamaa on end turundanud Eesti missivõistluste hõredate ridade tippu, võib selgelt näha, et iluduskonkursside ajalugu on siinmail ümber saamas.

Põhjuseks ei ole aga publiku ahne pilgu rahunemine. Teismeliste tüdrukute kehade lavale toomine jätkub puhastatumas ja grotesksemas vormis, milles talendivooru-taolisele teeseldud huvitatusele enam eetriaega ei anta. Üheksa aastat tagasi USAst alguse saanud modelle jahtiv telesaade kaotab otsese vajaduse lähtuda tüdrukutele hinnangute andmisel muust kui nende välimusest.

Kuna Vogue'i ja teiste ilumaailmas teed rajavate ajakirjade fotoseeriad keskenduvad nullindatel järjest intensiivsemalt alasti keha pühitsemisele, võib vaid panuseid teha, millise saatega asendub dekaadi möödudes tänane modellijaht - ja milliseks võib veel kujuneda naiste representeerimine avalikus pildivoos.

Aprilli esimesel nädalal Tallinna südalinna Tornimäe reklaamtulpadele jõudnud Triumphi pesureklaamid räägivad samas keeles mainitud moeajakirjade fotoseeriatega. Tekstini jõudmata - mida väike kiri ja plakatite kahe sõiduraja vahele asetamine ka soodustavad - võib soolise sihtgrupi lihtsalt segamini ajada.

Sisutootjate vaatenurgast, muidugi, pole enam ammu tegemist segiajamisega - poolalasti rivis poosetavad tüdrukud Tallinna reklaamtulpadel ja Rapla spordihalli bikiinivoorus müüvadki oma keha nii naistele kui meestele. Võrdõiguslikkuse šovinistliku interpretatsiooni lõppfaasis on naised õppinud hindama samasuguseid pilte ja mustreid kui mehed.

Kõige kummastavam on loo juures, et nii Rapla missivalimise, Eesti modellijahi, kui TTÜ reklaamvideo olemasolu ja kaitsmise eest seisavad just nimelt naised. Ja veel enam – nende loodud võikad produktid pole adresseeritud mitte meestele vaid just iseseisvat elu alustavatele noortele naistele.

Kui näiteid võrrelda, selgub, et kõiki kolme ühendab eesmärk tüdrukutele eeskujusid pakkuda. Seejuures rajavad kõik kolm oma õpetuse välimusele ehk pakuvad ellujäämisvõimalusi pilgualuse positsioonilt.

Omaette küsimuseks tundub jäävat, mil määral ühtib šovinistlik meedia- ja ilutööstuse loodud täiusliku naise kuvand utoopilisena näiva võrdõigusliku ühiskonna musternaisega.

Ent see küsimus viskleb samas lõksus, kuhu on püütud kõik naiste kehakaalu, vanuse ja intellektuaalse taseme üle peetud vaidlused.

Küsimus, mida iludusvõistluste kandidaadid, nende vanemad, sõbrad ja õpetajad üksteiselt küsima peaks, on: kelle huvides keegi üldse mingit kuvandit järgima peaks? Kes tahab tunda inimest, kelle nägemus täiuslikust naisest Tornimäe ja Rapla spordihoone lavadele jõuab?

Postimees pakkus korraldajatele võimalust vastulauseks, kuid seda pole veel laekunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles