Yana Toom: vaesed lapsed

Peaaegu kuu aega tagasi, 6. märtsil, võtsin ma riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe asetäitjana õiguskantsleri kutsel osa ümarlauaistungist laste vaesuse teemal. Sellele järgnenud päevadel ootasin, kuni vaibuvad emotsioonid, et toimuvat võimalikult külmavereliselt kirjeldada.

Miks? Sest igal Eesti elanikul on õigus teada, kuidas riigivõim maksudest kogunenud raha käsutab ja meie probleeme lahendab.

Juhul kui lugejal tekkis küsimus, miks tundis laste vaesusprobleemi vastu huvi õiguskantsler Indrek Teder, siis tuletan meelde, et seoses Euroopa nõudmiste rakendamisega Eesti seadusandlusesse tuli mõelda laste ombudsmani institutsiooni loomisele.

Et mitte suurendada bürokraatlikku aparaati – peamiselt aga ressursside kokkuhoidmise nimel – otsustati lisada laste ombudsmani ülesanded õiguskantslerile. Aruanne laste vaesuse probleemi kohta on Tederi büroo tehtud analüüsi tulemus, mille ettevalmistamiseks kulus aasta.

Aruandluse karm keel

Et teadvustada probleemi ulatuslikkust, toon esile mõned arvud.

Iga viies laps Eestis elab suhtelises vaesuses, kusjuures need arvud pole oluliselt muutunud viimased seitse aastat – 2005. aastal oli see näitaja 20,1 protsenti, 2010 – 19,5 protsenti.

Mis on suhteline vaesus? See määratakse sissetuleku ja elanikkonna keskmise sissetuleku suhtega. Eesti suhtelise vaesuse määr näitab, kui paljude inimeste sissetulek on 60 protsenti ja madalam mediaansissetulekust.

See tähendab, et kujutamaks ette, mis on suhteline vaesus, tuleb keskmisel statistilisel Eesti elanikul mõttes visata külmkapist, riidekapist ja mujaltki välja 40 protsenti igapäevastest harjumuspärastest toiduainetest ja asjadest või loobuda samal hulgal teenustest, nii saate ettekujutuse vaesuse ülempiirist.

Peale suhtelise vaesuse tunneb statistika ka absoluutset vaesust – see langeb kokku elatusmiinimumiga ja on praegu 174,82 eurot kuus inimese kohta. Absoluutses vaesuses elavaid lapsi on meil 18,6 protsenti (võrdluseks – «rasvasel» 2007. aastal oli neid 9,4 protsenti).
Järgmine definitsioon on nn toimetulekupiir, mis on tänavu 76,7 esimese ning 61,63 eurot iga järgmise pereliikme kohta. (Lapsed, nagu te mõistate, on Eesti seaduste kohaselt just nimelt need «järgmised»). Kui pärast kommunaalarvete tasumist jääb perel alles väiksem summa, maksab riik täpselt niipalju, et kätte saaks toimetulekupiiri summa. Lastega peresid, kes elasid vaesuspiirist alamal ja olid sunnitud paluma toimetulekutoetust, oli eelmise aasta 9 kuu jooksul Eestis peaaegu 7000.

Seejuures ületab laste vaesuse tase peaaegu kaks korda vaesuse keskmist taset – kiirelt vananevas Eesti ühiskonnas kuulub lastega pere riskirühma, ja mida rohkem lapsi, seda suurem on risk.

Ühesõnaga, olukord on hirmutav, kantsleri korraldatud ümarlaud kuulutati välja kui ajurünnak probleemile tõhusa lahenduse otsimiseks. Kutsutud olid kaks ministrit – sotsiaal- ja regionaalminister, riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmed, linnade liidu ja kohalike omavalitsuste liidu esindajad, aga ka «praktikud» – sotsiaaltöötajad, lastekaitse liidu, toidupanga jt esindajad, kokku umbes 30 inimest.

Praktikute ettepanekud

Kogunenute kiituseks märgin, et kõik tulid ettevalmistatult, ettepanekutest probleemi kiireks lahendamiseks puudust ei olnud. Siin on loetelu nendest, mida tuleks rakendada nö kiirabi korras:

1. Mitte arvestada lastetoetust sissetulekuna toimetulekutoetuse määramisel – see annab võimaluse saada toimetulekutoetust ka neil lastega peredel, kus praegu üks toetus teise «ära sööb». Lisades neli aastat tagasi lastetoetuse sissetulekute hulka, jättis valitsus sajad «lastetoetusveeringute» saajad ilma võimalusest taotleda toimetulekutoetust. Ainus alles jäänud soodustus on järgmine: «toimetulekutoetuse saajal, kelle kõik järgmised pereliikmed on alaealised, on õigus saada 15 eurot».

2. Suurendada toimetulekupiiri - Eesti Toidupanga tegevdirektori Piet Boerefijni sõnul on arusaamatu, kuidas lapse toimetulekupiir võib tsiviliseeritud riigis olla madalam ametlikust toidukorvi maksumusest (Konjunktuuriinstituudi juulikuistel andmetel 66,95 eurot).

3. Tõsta riigi tasutava koolilõuna maksumust praeguselt 78 sendilt 1,3 euroni, sest eraldatud raha eest on praktiliselt võimatu pakkuda täisväärtuslikku toitu, aga laste arv, kes söövad sooja sööki üks kord päevas – koolis – kasvab pidevalt.

4. Taastada nn ranitsatoetus – lapse ettevalmistamine 1. septembriks on paljude perede jaoks muutunud suureks probleemiks, aga koolitoetust, mis kaotati kriisi laineharjal 2008. aastal, pole siiani taastatud.

Mida enam kohaletulnud oma ettepanekuid valitsusele esitasid, seda suurema huviga hakkas regionaalminister Siim Valmar Kiisler lugema e-kirju, aga sotsiaalminister Hanno Pevkur ärritus üha rohkem.

Lõpuks võttis Pevkur sõna ja selgitas kohaletulnuile, et riik pole kassaluuk, mille juurde igaüks võib välja sirutatud käega tulla. Ja et loomulikult tahaks anda rohkem kõigile ja igaühele, aga elada on tarvis vastavalt võimalustele ja just sellest lähtusid sotsiaalministeeriumi töötajad, soovitades oma meetmete kompleksi vaesusega võitlemiseks. Ja et need meetmed on äärmiselt selgelt ära toodud Laste ja perede arengukavas aastateks 2012 – 2020.

Helge tulevik

See dokument on kättesaadav internetis, kuid ma püüan esile tuua mõned eesmärgi saavutamisele suunatud meetmed.

1. Elanikkonna informeerituse taseme tõstmine laste õiguste osas, sealhulgas vastavate õppeprogrammide välja töötamine ja spetsialistide ettevalmistamine.

2. Laste osavõtu ja kaasatuse suurendamine nii individuaalsel kui ühiskonna tasandil.

3. Laste õiguste järelevalve tõhustamine, sealhulgas koostöös õiguskantsleriga.

4. Süsteemi välja töötamine varaseks reageerimiseks ja sekkumiseks lapse arengu kindlustamise huvides.

5. Pereõdede koduvisiitide süsteemi analüüs ja areng.

6. Laste vastase vägivalla taseme alandamine ja ennetamine.

7. Peretoetuste süsteemi analüüs ja areng, uute meetmete väljatöötamine, kulutuste tõhususe suurendamine.

8. Isapuhkuse toetuse taastamine.

9. Varajase reageerimise süsteemi arendamine.

10. Kolme ja rohkema lapsega peredele suunatud toetuste analüüs ja areng.

Ma ei hakka lugejat üksikasjadega piinama – tegelikult on niisuguseid meetmeid perioodiks kuni 2020. aastani planeeritud kolmekümne jagu ja kõik need on tõenäoliselt tarvilikud. Strateegiliselt.

Aga isegi selle arusaamise taustal hakkab silma tõsiasi, et ajal, mil kümned tuhanded Eesti lapsed on ilma jäetud mitte üksnes võimalusest osaleda huviringides, täisväärtuslikult puhata ja arendada oma võimeid, vaid ka tavalisest toidust, valmistub valitsus laiendama, süvendama, analüüsima, no ja loomulikult teavitama.

Samas on ilmselge, et laste vaesuse probleem vajas lahendamist juba eile – võimalik, et paralleelselt strateegiliste plaanide väljatöötamisega järgmiseks kümnendiks, kuid igal juhul pole võimalik asendada üht teisega.

Kõige absurdsem on kujunenud olukorras see, et kõik Tederi ümarlauas kõlanud ettepanekud on ühel või teisel moel juba parlamendis arutusel olnud.

Ajaliselt viimane neist oli sotsiaaldemokraatide esitatud ja Keskerakonna toetatud seaduseelnõu, mille kohaselt lastetoetust ei loetaks tulude hulka. Nüüdseks on see eelnõu kas kalevi alla pandud, kuhu see valitseva koalitsiooni õnnistusel ehk jääbki kuni järgmiste valimisteni, või kukutatakse see reformikate ja IRLi häältega läbi.

Kuu aega varem ei toetanud parlamendi enamus Keskerakonna eelnõud ranitsatoetuse taastamiseks. Kolme kuu eest lükati suures saalis tagasi meie seaduseelnõu, mis nägi ette koolilõuna doteerimise tõstmist 1 euroni.

Järjekorras on veel üks Keski eelnõu, mis näeb lisaks muule ette ka «teiste pereliikmete» toimetulekupiiri tõstmist 100 protsendini (76,7 eurot).

Muuseas, selle kohta sotsiaalkomisjonis sotsiaalministeeriumi esindaja juba sõnastas riigi seisukoha: «Me ei pea seda mõistlikuks, on ju inimestel siis, kui nad koos elavad, kulud väiksemad. Kõigi peale on üks külmkapp. Laelamp on üks, süüa saab kokkuhoidlikumalt valmistada.»

Nii et kui keegi peaks olema endale jõudnud esitada küsimuse, miks perepea saab 15 eurot rohkem kui teised pereliikmed, siis nüüd teate, et see raha on külmkapi jaoks mõeldud.

Tulgem aga esialgse teema juurde tagasi. Tuleb märkida, et nii ministrite kui õiguskantsleri jaoks olid laste vaesuse lahendamise probleemi ettepanekud teada juba ammu enne seda, kui me kogunesime ümarlaua ümber «ajurünnakuks».

Parlamendiopositsioon ei valmista ju oma seadusprojekte ette mitte kohvipaksust lähtuvalt, vaid spetsialistide ja asjast huvitatud pooltega konsulteerimise tulemusena.

Aga vaat rünnakut ei oodanud keegi – sellepärast ministrid igavlesidki, et kõik oli otsustatud juba varem ja edasikaebamisele ei kuulunud. Pole ju riik, kui keegi selle unustanud peaks olema, hoopiski mitte kassaluuk. Kui väljastpoolt vaadata…

Lõpetuseks

On tavaks saanud süüdistada parlamendiopositsiooni populismis. See on lihtne – iga kord, kui riigikogus tuleb arutusele mõni sotsiaalse suunitlusega seaduseelnõu, tuleb lihtsalt kisa tõsta: «Aga millisest allikast te seda finantseerida kavatseksite?».

Ja sealjuures torpedeerida iga arutelu selle üle, kui kohane on praeguses sotsiaalses olukorras koalitsiooni lubatud tulumaksu vähendamine. Ma ei räägigi astmelisest tulumaksust.

Seetõttu pole praeguse valitsuse ambitsioonid võitluses laste vaesuse vastu kuigi suured – juba mainitud Laste ja perede arengukava seab ülesandeks lähima kümne aasta jooksul – 2020. aastaks - vähendada suhtelises vaesuses elavate laste arvu 19-lt 16,5 protsendini.

Pole vaja olla majandusteadlane, et mõista, mida see tähendab – kui elanikkonna tegelike tulude kasvu taustal jääb suhtelise vaesuse tase endiseks, siis jääb endiseks ka sotsiaalse ebavõrdsuse tase. Selleks aga, et ebavõrdsuse taset säilitada, pole tarvis ümarlauaarutelusid korraldadagi.