Marek Reinaas: Ansipi väsimusejutt oli üks suuremaid PR-vigu

Alo Raun
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marek Reinaas
Marek Reinaas Foto: Peeter Langovits

Postimehe arvamusportaal laseb täna erinevatel meedia- ja suhtekorraldusekspertidel anda Eesti erakondadele nõu, mida nad peaksid muutma, et populaarsusküsitlustes senist edu hoida või uusi õrgusi püüda. Järgnevalt vastab meie küsimustele ajalehe Keskus väljaandja Marek Reinaas.

1. Mida teha, et sotsiaaldemokraatide uus algus ei kustuks nagu kunagine Res Publica uus poliitika? Kuidas jääda ka järgmistes küsitluses Eesti populaarseimaks parteiks?

Mureliku näoga «mittemidagitegemine» on poliitikas alati töötav strateegia. Selleks, et valitsema pääseda, tuleb erilise hoolega hoiduda otsustest, tegudest ja vastutusest, mis valitsemisega kaasas käivad. Ja eks pärast ole näha, mis saama hakkab ja kui kiiresti reiting kukkuma kukub.

2. Milliste nippidega tõsta seemneskandaalist ja miitingutest-streikidest räsida saanud Reformierakond taas Eesti armastatuimaks?

Reformierakonna langus on paratamatu ja oma väsimusest rääkimine üks suuremaid PR-vigu, mida viimasel ajal läbi lastud. Naljaga pooleks võib ju öelda, et Tallinnas on veel mõned ausambad, mida saaks ühest kohast teise liigutada, aga see ei pruugi aidata. Tuleb viisakalt oma aeg lõpuni valitseda, tarmukalt reformida ja eks pärast ole näha, mis saama hakkab. Kui õieti kabetada, siis ülejärgmised valimised on jälle nende kord.

3. Kelle ohverdamine või milline julge ideeavantüür tõstaks Keskerakonna taas opositsiooni eestkõnelejaks?

Keskerakonnale pole mõtet midagi soovitada. Sest Savisaar teab lahendusi nagunii kõigist paremini.

4. Kuidas panna Isamaa ja Res Publica Liit sotside eeskujul rokkima? Kas Urmas Reinsalu peaks võtma endale puudli või on hoopis aeg kolida opositsiooni?

Ärimaailmast teame, et on olemas mitmeid põnevaid koolitusi, et kambavaimu üleval hoida – näiteks seltskonniti sütel käimine või üksteise elusalt maa alla matmine ja hiljem välja kaevamine. Seega võiks erakond mõne sellise meeskonnakoolituse läbi teha, ehk läheb kergemaks.

Või siis korraldada oma uues IRLi kontoris AP grupi (Anonüümsed Poliitikud) – «tagatuba» istuks ringis maha, võtaks teineteisel käest kinni ja räägiksid ausalt ära, kes kellele noa selga on löönud. Eks pärast ole näha, mis saama hakkab ja kes oma pintsaku all kampsunit kannab.

5. Mida peaksid väikeparteid tegema, et pilti pääseda – kas vaid läbi kõmuajakirjanduse või aitab ka mõne suurema parteiga ühinemine?

Väikeste parteide peamine probleem on selles, et nad ise kirglikult usuvad seda, et on väikesed parteid. Ka natsionaalsotsialistliku partei ridadesse kuulus Saksamaal esialgu sadakond inimest, aga hiljem nägime, mis saama hakkas. Usk oma suurusse ja võimekusse võib imet teha.

6. Mida öelda uutele tulijatele - millises nišis on enim hääli ripakil? Või on kohta just ülilaiahaardelisel rahvustsentristlikul Rattakampsuni Parteil?

Uutel tulijatel üldjuhul julgustust vaja ei ole. Suurima tõenäosusega on nende peamine defitsiit reaalsustaju ja raha.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles