Anna-Maria Penu kirjeldab, kuidas poleemiline dokumentaalfilm «Kony 2012», mis räägib Haagi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tagaotsitavast Issanda Vastupanuarmee liidrist, tekitab avalikkuses vastandlikke reaktsioone.
Anna-Maria Penu: kõik teavad, kes on Kony
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas see polegi mitte kõige tähtsam, et nüüd teavad kõik, kes on Joseph Kony, küsib Jason Russell ingellikult naeratades pea igas antud intervjuus. Russell on poleemilise dokumentaalfilmi «Kony 2012» režissöör, samanimelise kampaania algatanud organisatsiooni Invisible Children (eesti k – nähtamatud lapsed) kaasasutaja. Tal pole viimasel ajal olnud aega õieti süüagi.
Youtube’is on «Kony 2012» filmi vaadatud üle 80 miljoni korra, annetused tema asutatud organisatsiooni kassasse ulatusid juba esimese 48 tunni jooksul üle viie miljoni dollari ning melu teema ümber kasvas kiiresti peaaegu haldamatuks.
Tegemist on Haagi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt tagaotsitavaga number üks. Joseph Kony ja tema Issanda Vastupanuarmee (Lord Resistance Army, LRA) pole läänemaailmas olnud iial nii kuulsad. Loode-Ugandas sündinud LRA liider vastab hirmutavalt täpselt klassikalisele aafrika julmuri stereotüübile, kes peidab end kusagil Kesk-Aafrika Vabariigi, Lõuna-Sudaani ja Kongo Demokraatliku Vabariigi raskesti ligipääsetavas džunglis.
Üheks tagaajajaks on Uganda sõjavägi (Uganda People’s Defence Force, UPDF), praeguse presidendi Yoweri Museveni käsul ning ameeriklaste rahaga. Juba viimased kolm aastat toetavad jänkid Uganda valitsuse võitlust LRA vastu 1,5 miljoni dollariga kuus.
Russell pakub, et me saame Kony kinnivõtmiseks midagi ära teha. Olla ise kangelased! Selliste sõnade taustal jooksevad kõnealuses dokumentaalfilmis massid teab kus suunas, käed, mõnel isegi rusikad, tähendusrikkalt üleval.
Esialgu põhjustabki just too reklaamilikkus lugematutes blogides ja ajakirjanduses tulise kriitikalaviini, seejärel asutakse filmi sisu kallale. Russellile heidetakse ette faktide ebatäpsust, olulise info tahtlikku väljajätmist, konteksti mitte selgitamist, kohalike organisatsioonide rahu saavutamiseks tehtud aastakümnete pikkuse töö täielikku eiramist, keerulise konflikti lihtsustamist ning teadlikku vaatajaga manipuleerimist. Kes tausta ei tunne ja ise edasi ei uuri, võiks arvata, et lapsi röövitakse Ugandas seksorjadeks ja sõduriteks siiani.
Russell kaitseb ennast – nad on filminud üheksa aastat, neil on üle 3000 tunni materjali ja pressida see kõik poole tunni sisse ei ole teps mitte lihtne. Nende eesmärk polegi anda põhjalikku ülevaadet, vaid teha Kony nimi kuulsaks. Filmi pealispindsus on taotluslik, muidu ei tekita see tänapäeva inimestes huvi! Ja nad on varemgi filme teinud, kuid vaatajate arv on jäänud kesiseks, samal ajal kui videot kassist, kes tõmbab tualettruumis vett, vaatavad miljonid. Mida me valesti teeme, küsis Russell endalt ja oma kaastöötajailt.
Ning tegid siis õigesti. Panid kõik erinevate marketingi ning psühholoogiliste uuringute ja eksperimentidega välja selgitatud mõjutusvõtted kokku, muutsid kauaaegse konflikti mitmetasandilise hallide toonide gamma mustvalgeks ning tõmbasid selge piiri heade ja halbade vahele. Film mängib osavalt vaataja emotsioonidel ja ütleb punkt punkti haaval, mida saame maailma parandamiseks ära teha. Ja see miski on inimesele midagi väga kergesti mõistetavat: osta! Ning voilà!, üle 80 miljoni kliki.
Juba praegu on «Kony 2012» internetikampaania kuulutatud terve ajaloo edukaimaks, rekordipüstitajaks, omamoodi verstapostiks, eeskujuks, trendiloojaks. Selline saab olema meie lähitulevik, kuulutavad ekstaasis netigurud. Intervjuusid andes on Jason Russellil alati seljas punane «Kony 2012» kirjaga T-särk ning randme ümber seotud sama tekstiga käepael.
Kes jõuab pooletunnise filmi lõpuminutiteni, näeb, mismoodi saab ta sõjakurjategija tabamisele kaasa aidata: osta endale ja oma sõbrale «Kony 2012» kirjaga erinevaid tooteid. Ainult 30 dollarit. Filmi jagamine sotsiaalmeedia avarustes on siiski tasuta.
Otse vastupidise reaktsiooni tekitas see teadmine aga enamikus asjatundjates Ugandas ja mujal maailmas, kui nad nägid, kuidas «Kony 2012» film kutsub inimesi selgesõnaliselt üles nõudma USA valitsuselt sõjaväelist sekkumist, Uganda armee tehnoloogia ja relvadega varustamist.
Selline üleskutse on vastutustundetu, hoiatavad nad. Ajaloos on küllaga näiteid militariseerimise pikaajalisest ja vägivaldsest mõjust tsiviilelanikkonnale, kes vajab kuulide asemel hoopis rahu, psühholoogilist ja sotsiaalset abi paranemisprotsessi jätkamiseks.
Kony arreteerimine ei lahenda olukorda, tema on vaid osa konfliktist. Nad toovad veel kümneid põhjusi, miks selline film teeb rohkem kahju kui kasu, rääkimata kahtlustest, mis huvisid võib võõra sõjaväe piirkonda toomise nõudmine tegelikult varjata. Sest ega Kony 2012 kampaania ajastus ole ometi juhuslik. Miks muidu just nüüd, USA presidendivalimiste aastal?
Jason Russell, terve Invisible Children ja kampaania miljonid üksikisikutest pooldajad silmitsevad neid arusaamatult. Millest selline küünilisus? Miks te ei taha, et me maailma parandaksime? Juba praegu oleme teinud rohkem kui teie oma tolmustes, kinnistes kabinettides, toksides aruandeid, mida keegi ei loe. Nüüd teavad kõik, kes on Joseph Kony. Ja kas see polegi mitte kõige tähtsam?
Ka Amnesty International toetab ja kasutab kampaaniat rahvusvaheliseks survestamiseks sõjakurjategijate tabamiseks ning karistamiseks, unustatud konfliktide esiplaanile toomiseks.
Kümme päeva pärast kõige algust näidatakse filmi Põhja-Ugandas asuvas Gulu linna välikinos. Musta Aafrika öhe riputatud valge kinoekraani ette on kogunenud paarsada ärevat uudishimulikku, enamik konflikti otsesed ohvrid. Kinonäitamine on siin alati eriline sündmus.
Filme vaadatakse ikka elavalt kaasa rääkides, naerdes, ahhetades ja plaksutades. «Kony 2012» eel valitseb aga pingeline vaikus, räägib ju film neist, nende lähiminevikust. Ja siinne publik teab vägagi hästi, kes on Joseph Kony.
Lõpuks hakkab film jooksma. Publiku esialgne sõnatu hämmeldus kasvab aga kiiresti kõvahäälseks nördimuseks, lausvihaks. See film on ju hoopis mingist ameeriklasest ja tema pojast, kostab ajakirjaniku mikrofoni kellegi nördimus.
Ent kõige arusaamatumaks jääb siinsele publikule kampaania peaidee: Kony nime eksponeerimine popikoonilikus kastmes.
Noorteorganisatsiooni juhataja ja kooliõpetaja Andrew raputab ajakirjaniku küsimuse peale pead ja laiutab käsi. Kuidas tuleb kellelgi üldse pähe mõte kasutada selle mõrtsuka nime, kanda seda uhkusega särgil, nagu oleks tegemist kangelasega, ja selle kõige pealt raha teenida? Meie kannatuste, piinade ja lähedaste surma trivialiseerimine on solvav.
Siin ei näidata, kuidas me oleme võidelnud aastakümneid, ning võidelnud edukalt enda ja oma laste elu, rahu saavutamise eest. Ja see pole meie suhtes aus ega õiglane!
Seda öelnuna haarab kurvaks muutunud Andrew tooli vastu nõjatatud kargud ja kaob pimedusse. Homme hommikul ootab teda klassitäis lapsi. Homme läheb elu edasi.