Merle Pajula: ametnik – muidusööja või -looja?

Ametnikust on enamasti juttu siis, kui ta millegi vastu eksib, saamatust üles näitab. Käsitluslaad kaldub karikatuurne olema. Lihtsustagem siis veel veidi.

Vaatleme näiteks kohvikut X. Nagu pirukaküpsetaja töös on oluline, et kliendi kõht täis saaks, on ametniku tegevus õigustatud, kui kohviku omanikul ja tööperel on ühiskonnas lihtne ja turvaline elada.

Nii pagar, kelner kui ametnik teenivad igapäevast leiba ühtviisi ausa tööga ja on maksumaksjad. Paraku tunneb kohvikuomanik, et lisaks oma töötajaile peetakse just tema maksudest ülal tervet armeed tühjatoimetajaid-ametnikke, ja ta näeks meelsasti, et ametnikke oleks üha vähem.

Selle enesestmõistetavana tunduva soovi täitumine tähendaks, et kohviku X, mis asub linnas, milles peamiseks tööandjaks on omavalitsus, külastatavus kahaneks sellisele tasemele, et omanik oleks sunnitud nii pagari kui ettekandja vallandama.

Ametist saavad priiks ka omaniku naine (sotsiaalametnik) ja pagari mees (tuletõrjuja). Makse koguneb vähem, tarbimine kahaneb, toetusi tuleb rohkem välja maksta. Samal ajal muutub avaliku võimu toimimine üha kohmakamaks, sest hammasrattad-ametnikud jäävad kasvavale töökoormusele alla.

Ülaltoodud ebasõbraliku šarži mõte on lihtne: anonüümset laiska ja ablast, ettevõtja seljast nahka koorivat ametnikku pole olemas. On inimesed, kes loovad ja osutavad avalikke teenuseid. Arvatakse, et Eesti avalikus sektoris tegutseb 158 000 inimest – umbes kolmandik tööga hõivatutest, kitsamas mõttes avalik teenistus moodustab ligikaudu 4,6 protsenti meie tööhõivest.

Riigi korraldamise ja pidamise viis on enam-vähem sarnane nii suures kui väikeses arenenud ühiskonnas, sestap on paratamatu, et sellesse kaasatud inimesi jagub arvukalt igasse suguvõssa. Jääb üle vaid imestada, kuidas mõnel inimesel, kes avalikku sektorit ühiskonna mädapaiseks peab, õnnestub see fakt kahe silma vahele jätta.

Ametniku töö võib olla parema seaduse ettevalmistamine, julgeolekut kindlustava meetme läbirääkimine, kuritarvituste ärahoidmine või bussigraafiku koostamine. Paljude tööde kirjeldused jätavad abstraktse ja arusaamatu mulje, ometi jääb nende tegemata jätmisest tarbijat konkreetselt häiriv auk. Auku sattunud kodanik süüdistab oma hädas riiki ehk ametnikku, keda pole. Surnud ring?

Lugu väljendab autori isiklikke seisukohti.