Juhtkiri: sõnadetagi selge

Pärt võib preemia muusikakoolile loovutada. Illustratsioon: Urmas Nemvalts.

Kultuuriinimesed tegid riigikogulastele riigimehelikkuses silmad ette

Uudistekanalil EuroNews on rubriik «No Comment», kuhu näitamiseks valitud kaadrid on nii kõnekad, et need seletust või kommentaari enam ei vaja.

Paberleht liikuvat pilti ei näita, kuid mõnikord võiks ühiskonnas toimuva edasiandmiseks sama viisi kasutada. Ja mõnikord muutub sündmus eriti kõnekaks, kui seda võrrelda teisega.
Siin on kaks selle kuu jooksul aset leidnud sündmust.

Esimene.
Eile tegi kultuuriministeerium ettepaneku premeerida riikliku kultuuripreemiaga elutöö eest kirjanikku ja tõlkijat Ellen Niitu, helilooja Arvo Pärti ja näitleja Aarne Üksküla. Elutööpreemia suurus on miljon krooni. Tohutu summa ühele kultuuriinimesele, kes kunagi ei ole just rikkuses supelnud. Ei taha hakata rääkima näitlejate palkadest või kirjanike-muusikute honoraridest, kuid need on, vähemalt Eestis, naeruväärsed.

Miljoni krooniga saaks palju ette võtta. Saaks osta kodu. Panna mõnda kindlama tulevikuga panka intresse koguma. Saaks pakkuda lähedastele võimaluse tunda, et pole see kultuuriinimese amet ühti see, mis ei toida.

Eile aga teatasid nii Arvo Pärt kui Aarne Üksküla, et otsustasid miljonist hoopis loobuda. Pärt, kultuuriringkondades ilmselt kõige tuntum eestlane maailmas, kes oma hingestatud muusikaga mitte üksnes maailma kontserdisaalides, vaid ka Youtube’is siiraid vaimustushüüdeid pälvib, otsustas kinkida raha kahele muusikakoolile. Ta oli seda ammu soovinud, nüüd on selleks võimalus.

Aarne Üksküla aga, keda välismaised lavastajad on võrrelnud meisterlikkuse poolest maailma näitekunsti suurte nimedega, on suurema osa summast otsustanud loovutada teatriveteranide ühendusele, mis aitab eakatel teatriinimestel igapäevamuresid lahendada. Ja muresid eakatel praegu jagub.

Teine.
Mõne päeva eest avalikustati riigikogu eelmise aasta kuluhüvitise aruanded. Kolmandik riigikogust oli kasutanud lubatud summa ära viimase kui sendini. Mõni kulutas taksosõidu peale aastas ligi 125 000 krooni. Mõni lasi maksta autorenti üle 12 000 krooni kuus. Mõni kulutas enamgi, kui lubatud. Ja nii igal aastal, ilma suuremate selgitusteta. Suure surmaga jõuti kuluhüvitiste kärpimiseni, loobumisest pole juttugi.

Riigikogu liikmed saavad neli korda suuremat palka kui keskmine Eesti inimene. Kui mitu korda suuremat palka kui keskmine kultuuriinimene, sellest ei taha rääkima hakata.
Naljakas riik on meil. Need, kes ei pea teiste heaolu pärast muretsema, teevad seda; need, kes peaksid, ei taha ja ei tee.