Erika Saks: ärge lahmige, palun!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erika Saks
Erika Saks Foto: Erakogu

Olgem adekvaatsed oma enesehinnangus ja ärgem tehkem end asjatult maha, soovitab loov- ja disainiagentuuri Pult loovjuht Erika Saks.

Ikka ja jälle kuuleme, kuidas meile heidetakse ette meie liigset maalähedust, väheseid ambitsioone, uljuse ja suurelt mõtlemist puudumist, liigset ratsionaalsust.

Seitsmesaja-aastase orjapõlvega rahvast polegi muud tahta, sest nad ei suuda ikka veel sellest rollist välja tulla, tegelevad haltuuraga ja tunnevad rõõmu, kui kellelgi veel halvemini läheb, ütlevad kriitikud ja kannavad Eesti maha. Samas laulusalmis heidetakse ettevõtjatele ette, et need ei suuda välisturgudel läbi lüüa, ühtki suurt ja võimsat brändi luua, et mõeldakse liiga odavalt.

See on lahmiv ja ohtlik stiil. Ohtlik selle tõttu, et see süvendab meis madalat enesehinnangut ega sõnasta ühtki probleemi nii, et sellega saaks midagi peale hakata. Vaadakem siis kahte aspekti: enesehinnangut ja mastaabitunnetust.

Enesehinnang on põnev teema, sest nii nagu kujuneb iga inimese minapilt ja sellel baseeruv enesehinnang, kujuneb see ka ühiskonnas, riigis. Ja enesehinnang, nagu me hästi teame, on inimese käitumise kõige tugevam determinant. Teisisõnu – see, mis meist saab, milleks me elus suutelised oleme, milleks meil jätkub julgust, mida me saavutame, sõltub sellest, milline on meie enesehinnang.

Madala enesehinnanguga inimene kaldub arvama, et «ah, mis nüüd mina», «mul ei õnnestu see nagunii» või «las parem teised teevad ja otsustavad». Nad on alla­andjad ja loobujad. Kõrge enesehinnanguga inimesed aga usuvad endasse ja oma võimetesse, nad on ettevõtlikud ja pealehakkajad, nad ründavad kõrgeid sihte ja saavutavad neid vahel puhtalt usu pealt – saavutavad edu isegi siis, kui nad pragmaatiliselt võttes poleks ehk seda pidanudki suutma.

Ent lahmijad, vaadake: kui Eesti on Euroopas üks kõige suurema majanduskasvuga riik, siis võime hoopis väita, et me oleme üks väga ettevõtlik rahvas (kuigi teada on, et igas ühiskonnas on ettevõtjate hulk tavaliselt neli protsenti elanikkonnast, ning ka Eesti ei erine teistest selle poolest), ning tunnistada, et meie enesehinnang võiks olla parasjagu kõrge. On julgust ette võtta ja on usku endasse.

Meil on mõned edulood, meid on tunnustatud, meil on saavutusi, mida kadestatakse, ja meie väärikus teiste silmis ning sellest tulenevalt ka enda silmis on kasvanud.

Oluline on siinjuures, et enesehinnang oleks adekvaatne. Ning adekvaatne minapilt kujunebki seeläbi, mida me enda kohta ise arvame ja millist tagasisidet annavad meile teised inimesed/riigid. Ärgem siis imestagem selle üle, et meile on tähtis, mida meist mujal arvatakse!

Halb ja arengut pärssiv on põhjendamatult madal enesehinnang, aga ka liialt kõrge. Selle viimasega on ilmselt kimpus nii mõnedki, kes kujutavad endale ette, et on Kalevipojad, kes nurisevad ettevõtjate liiga madala lennu üle ja peavad lubamatuks, et ideede turul on uusi tulijaid, kes viivad lugupeetud vanade olijate tunnihinna alla.

Tõsi, meil on arenguraskusi, millest üks on odav mõtteviis. Selles ei ole tõesti midagi liigselt ahvatlevalt, sest «odav» ei ole mingi aumärk. Odavad asjad tekitavad odava mõtteviisi, odav mõtteviis tekitab odavad inimesed ja odavad inimesed tekitavad odava riigi.

See väljendub muu hulgas väga selgelt riigi käitumises, kui minnakse endale hankima tooteid ja teenuseid, mille üle otsustamisel esimeseks ja ülitähtsaks kriteeriumiks on hind. Parimad asjad ja teenuseid loovad inimesed pole aga mitte odavad ja seepärast tekitab see tõsiselt muret – me ei peaks kunagi tegema valikuid, eelistades odavust, vaid püüdma ikka lahenduste poole, mida meil päriselt vaja on.

Esimene ja kõige tooniandvam kriteerium meile vajalike lahenduste hankimisel peaks ikka olema vastavus eesmärgile, lahenduse jõulisus ja progressiivsus ning tõdemus «jah, see on parim, see on professionaalselt detailideni läbi tunnetatud ja sellega ma saavutan uue kvaliteedi». Olen nõus, et selles vajame mõtteviisi muutust ja see võitlus vajab kommunikatsiooni- ja reklaamiinimeste järjepidevat tööd ja selgitusi, et see muutus toimuks.

Asja teine külg on aga võimalused. Tahaks elada suurelt ja uhkelt, tahaks olla kõige kuulsam, kõige tuntum, kõige respekteeritum. Tahaks, et meie ettevõtjad mõtleks kastist väljas, võtaks laialt ette, vallutaks kui mitte maailma, siis vähemalt Hiina ikka. Tahaks, et me lendaks julgelt peale ja lööks kõik pahviks. Aga tubli ettevõtja on pragmaatiline. Kui ta investeerib, siis ikka usus, et see hakkab tema jaoks tööle, toodab teatud aja pärast kasumit. Ja ilmselt on tal ka lahmijatest selgem maailmatunnetus.

Meil on raskusi mastaabitunnetusega ja see ei ole üllatav. Üldsegi mitte. Kui arvud ja mastaabid väljuvad meie mõistuse poolt kujuteldavatest suurustest, siis muutuvad nad täiesti abstraktseks. Näiteks on meil raske ette kujutada, mida tähendab, et esimesed elusolendid tekkisid maakeral 3,8 miljardit aastat tagasi või et punkt selle lause lõpus katab umbes 250 miljardit aatomit.

Segane värk, kuni me ei pane seda skaalale, mis aitab meil seda ette kujutada. Seepärast olgem adekvaatsed ja vaadakem endale hinnanguid andes ka mastaape. Pragmaatiline ettevõtja nimelt ei lähe Hiina turule eelkõige sellepärast, et Hiina on nii üüratu – arusaadav suurus on ehk see, et Hiinas sünnib iga päev nii palju inimesi kui Eestis kogu aasta jooksul. Või et Eesti 1,3-miljonilisel elanikkonnal on sama suur ostujõud kui ca 400 000 soomlasel.

Olgem siis ausad iseenda vastu ja tunnistagem oma suurust – jah, olemegi väikesed ja oleme saavutanud uskumatult palju. Uskugem ettevõtja praktilist meelt, püüdkem rohkem mõelda võrreldavates suurustes, olgem adekvaatsed enesehinnangus ja ärgem lahmigem.

Ja kui probleemidest rääkida, siis ikka neid täpselt sõnastades, nagu näiteks, et ärgem eelistagem hangetel odavust!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles