Laura Mallene: lugejate võitmine

Kogu mu kooliaja jooksul kaasnes kohustusliku kirjandusega üheksal korral kümnest võidujooks. Võitjad olid need, kes said raamatukogust raamatu kätte. Raamatute arv oli piiratud – ei kooli- ega linnaraamatukogu ei saanud ju osta 90 eksemplari kõikidest kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvatest raamatutest. Sageli pidid üht ja sama raamatut ühel ajal lugema mitme kooli klassid.

Kaotajad vaatasid ise, kuidas raamatu kätte said. Sageli ei saanudki. Sellest oli kahju.

Mulle tuli see meelde, kui avastasin, et internetis saab alla laadida nii Tammsaare «Tõe ja õiguse» esimese köite kui ka ­Eduard Bornhöhe «Tasuja». Vaimustav. Kaheksa aastat tagasi oleksin ma selle lihtsalt sealt võtnud. Tõsi, e-raamat ei asendaks pärisraamatut (iPad ega Kindle ei suuda kuidagi pakkuda rõõmu, mida saan raamatu lehitsemisest), aga siiski.

Siit ettepanek haridus- ja/või kultuuriministeeriumile: teha kogu kohustuslik kirjandus või vähemalt eesti klassika ­e-raamatu kujul kõigile õpilastele kättesaadavaks. Et kõik viiendikud saaksid alla laadida Juhan Liivi «Varju» ja seitsmendikud Anton Hansen Tammsaare «Kõrb­oja peremehe».

Kahju on vaadata, kuidas raamatute lugemine väheneb. Seda põhjustas esmalt televisioon ja päris ränga (kuigi kindlasti mitte lõpliku) löögi andsid internetipõnevused. Sotsiaalmeedia egopaisid (kohene like ja comment) raamat enamasti ei anna...

E-raamat võib olla lahendus lugemisharjumuse hääbumisele. Kindle’i, iPadi ja teiste e-lugerite abil avaneb rikkalik maailm: vastavad app’id soovitavad uusi raamatuid samal teemal või suunavad uute ja veel põnevamate juurde, näitavad tagasisidet teistelt lugejatelt jne. Pole järjekordi ja huvipakkuvat on märksõnade abil kergem leida.

Eesti kirjandusklassika e-raamatu kujul tähendaks aga, et osake sellest kultuurist, mida hoida püüame, oleks kättesaadavam. Ehk ka sellevõrra kindlam.

Ja veel: ükski elamine ega raamaturiiul pole kummist. E-raamatuga pole ruumimuret ning kohustusliku kirjanduse rallis poleks ühtegi kaotajat.

Eesti on igas suunas ja asendis kiidelnud e-riiklusega. Palun väga, see on veel üks samm edasi. Küsimused ja ehk ka mõned tagasilöögid tekivad seoses autorikaitsega. Kuid ka siin on võimalik palju ära teha – eelkõige koostöös kirjanikega. Mõistan, et see nõuaks üpris palju raha ja tahtmist. Viimast nii ministeeriumidelt, kirjanikelt kui ka õpetajatelt. Kas meil on neid ressursse?

Aga mõelge, tuhanded eesti lapsed ­e-raamatuid lugemas – see oleks tõepoolest vägev.