Soolise võrdõiguslikkuse küsimus on natuke nagu ühiskondliku hügieeni probleem. Ajad on muutunud ja see nõuab elukorralduse ülevaatamist, sest muidu tekivad kärbestega hunnikud kohtadesse, kus neid vaja pole.
See pole ainult naiste vajadus saada oma tööle ja haritusele vastavalt palka ja võimu. See on ka nende poiste probleem, keda tüdrukutele paremini istuv koolisüsteem takistab omandamast intellektile kohast haridust.
See omandab piinlikke vorme, kui ajuti vaid naist lapsevanemana mõtestavast ühiskonnast pärinevad eestlannad pärast pikka kooselu välismaal otsustavad võõrriigi kodanikust mehe isaõigustele ja Haagi konventsioonile sülitada ning lapsed lihtsalt röövivad.
See peidab endas meeste jaoks lastetuks jäämise karisid: siis, kui naised eelistavad olla pigem vähemate hariduslikult võrdsete lisaperekonnad kui luua pere endast madalama haridusega mehega või piiravad isa rolli vaid elu andja omaga või siis, kui lagunenud perest jääb naisele pere ja mehele laste visiidid. See on ka küsimus, kas ühiskonnas sünnib piisavalt titasid, kui halvasti korraldatud lapsehoiusüsteem veenab pigem vähem lapsi saama.
Ja ei maksa vaadata võrdõiguslikkuse voliniku otsa. Isegi kui tema kabinet ei oleks ülekoormatud, on see vaid koht kaebustega tegelemiseks. Süstemaatiliste vigade parandamiseks on vaja süstemaatilist poliitikat väga erinevates valdkondades. Näiteks juba algklassidest teravdatud tähelepanu poiste koolishoidmisele ja võib-olla ka meestekvoote kõrgemates haridusastmetes. Näiteks paindlikke lastehoiuvõimalusi, kus lisaks vanemahüvitisele on võimalik ka varasem sõimekoht ja osakoormusega töö ning hiljem kindlus, et vanemapalga lõpust kooli alguseni on kõigile tagatud lastehoid. Näiteks tööinspektsiooni võimalust kontrollida, et samaväärsel kohal töötaja sugu palka ei muuda.
Ühiskonna areng annab palju võimalusi, bioloogia jätab meid naisteks ja meesteks. Nende kahe kooskõla taastamiseks ei saa aega tagasi keerata, vaid tuleb ühiskondlikud tugistruktuurid seadistada kaasajale.
