Andrus Lipand kirjutab, et suitsetamise vähendamiseks tuleb piirata sigarettide kättesaadavust, ja meenutab, et kui alkoholimüük kioskitest keelati, siis kioskid pärast seda ei kadunud.
Andrus Lipand: edukad katseostud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud nädalal avalikkuse ette jõudnud uuringufirma Faktum & Ariko korraldatud katsetuste tulemused leidsid meedias ootamatult laialdast tähelepanu. Lühikommentaare selle kohta, kui lihtsalt saavad alaealised sigarette osta, ilmus pea kõikides meediaväljaannetes ja televisioonis.
Arstina pean vajalikuks anda lugejale terviklikum pilt toimunust, ühtlasi vastata küsimustele: esiteks, miks tekkis meedias nii suur huvi selle uuringu vastu; teiseks, kas uuringu tulemused näitavad lihtsalt ühte nõrka lüli seadustes või on sellel tõsisemad tagajärjed; kolmandaks, millised peaksid olema järgmised sammud, et efektiivsemalt piirata tubakatoodete kättesaadavust alaealistele.
Esimesele küsimusele ei olegi nii lihtne ühest vastust anda. Eestis läbi viidud rahvusvahelistest alaealiste eluviise käsitlevatest uuringutest selgus juba 2006. ja 2007. aastal, et alaealised saavad kuni 75 protsendil juhtudest sigarette kätte kergesti.
Et alaealised saavad sigarette kaubandusvõrgust osta kas «küllalt kergelt» või «väga kergelt», on olnud pikka aega üldteada fakt. Seega ei olnud Faktum & Ariko korraldatud väikesemahulise uuringuga saadud tulemus üllatav. Küll aga rabas meediat see, et katseostude korral ei tundnud kahel kolmandikul juhtudest sigarettide müüja huvi, kas noorel ostjal ikka on selleks ostuks õigus. Oletan, et meedias tekkis küsimus «kuidas on see võimalik?», sest varasemates uuringutes sellist küsimust ei esitatud.
Teisele küsimusele vastust andes peatun esmalt asjaolul, et tubakasõltuvus tekib noores, veel väljakujunemata organismis, vähem kui aasta jooksul, aga sellest sulaseseisusest lahti saada pole kerge. Sigaret ei ole sisuliselt kaup, vaid sõltuvust tekitava nikotiinikoguse pakend. Umbes 70 protsenti suitsetajatest on küll valmis tubakast loobuma, kuid sellest vabaneda suudab lõplikult vaid 15–20 protsenti.
Noorte suitsetajahakatiste peale mõeldes on täiskasvanute maailm, võimaldades tubaka kerget kättesaadavust alaealistele, oma mõtlematusega avanud meie ühiskonnas rohelise tee uue suitsetajate põlvkonna üleskasvatamisele. Täiskasvanuna tabab suitsetajaid sellest väljapääsu otsides aga masendus, kui nad üritavad tubakast vabaneda ja alles siis selgub, et suurem osa neist ei suuda seda.
Detsembris 2010 viibis sõltumatute konsultantide ekspertgrupp Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) egiidi all Eestis, tutvudes põhjalikult olukorra ja tegevustega WHO tubaka raamkonventsiooni nõuete täitmisel (riigikogu ratifitseeris selle konventsiooni 2005. aastal). Aruanne kanti ette mais 2011 rahvusvahelisel tubakateemalisel konverentsil Tallinnas, kus toodi esile suitsetamise suurt levikut alaealiste hulgas (üle 30 protsendi 13–15-aastastest ja 26 protsenti täiskasvanutest on suitsetajad langustendentsita) ja kritiseeriti üsna karmilt liiga vähenõudlikke eesmärke riiklikus südamestrateegias 2005–2020 suitsetamise vähendamiseks.
Aruandes juhiti tähelepanu, et kui 2007. aastal oli Eesti 30 Euroopa riigi seas tubakatarvitamise vähendamise aktiivsuselt 11. kohal, siis aastaks 2010 langesime 19. kohale. Selle põhjusena nimetati olulise arengu puudumist eeskätt ennetusabinõude rakendamisel. Aruande lõpetuseks esitati 20 soovitust olukorra parandamiseks, neist mitmed käsitlesid alaealiste kaitset tubaka eest ja kontrolli tõhustamist.
Kolmandale küsimusele vastamisel sai pressikonverentsil ja meediaintervjuudes välja pakutud abinõusid, mille rakendamine vähendaks alaealiste suitsetamist. Nende tõhusus hindamisel tuleb lähtuda eeskätt tõenduspõhisusest ja rahvusvahelisest kogemusest. Üldtunnustatud seisukoht tubakatoodete tarbimise vähendamiseks on kättesaadavuse piiramine.
See mõiste on mitmetahuline, hõlmates ostja vanust, müügikoha paiknemist kauplustes ja kauplemiskohti, reklaamipiiranguid, samuti sotsiaalseid norme ja ühiselu reegleid, seadusandlust koos järelevalve ja sanktsioonidega, tubakatoodete jaemüügi hinnakujundust tubakaaktsiisi abil, tubakast loobumise nõustamist, monitooringuid jne. Tulemuslikuks peetakse meetmete üheaegset rakendamist, sest vaid ühe abinõu elluviimine enamasti suitsetamise vähenemist kaasa ei too.
Toon alljärgnevalt ära mõned tubaka kättesaadavuse vähendamise abinõud, mida pean tõhusaks ja ka realistlikuks.
Tubakaseaduses on sõnastatud keeld müüa tubakatooteid alaealisele (alla 18 aasta vanustele). Lisatud on, et «selle keelu järgimiseks on müüjal õigus nõuda ostjalt tema isikut tõendava dokumendi esitamist ja keelduda tubakatoote müümisest, kui dokumenti ei esitata».
Selles lauses tuleks «õigus» asendada «kohustusega». «Isikut tõendava» järele tuleks lisada «pildi ja sünniaastaga», sest ilma selleta pole võimalik tuvastada isiku vanust. Nõue küsida ja näidata isikuttõendavat dokumenti peab olema kirja pandud nähtavale kohale kõigis tubakamüügi kohtades.
Kui alaealisele on tubakat müüdud, peab järgnema karistus. Selleks on mitu võimalust: määrata rahatrahv müüjale, müügikoha omanikule, vallandada müüja või esmase eksimuse korral peatada teatud perioodiks tubakamüügi litsents, korduva eksimuse korral aga see ära võtta. Neist kõige tõhusam on hirm müügilitsentsi peatamise ja äravõtmise ees, mis aitab kaasa kaupluse administratsiooni seaduskuulekusele. Ka WHO peab müüja karistamist vaid rahatrahviga ebaefektiivseks.
Müügikohtade piiramine on samuti efektiivne tubakatoodete kättesaadavuse vähendamisel. Tubakatooted pole esmatarbekaup, et neid peaks müüma toidupoodides, kauplusekettide kassade kohal ja kioskites. Aastaid tagasi lõpetati alkohoolsete jookide müük kioskites, ja vaatamata hirmutamisele nende sulgemisega, pole midagi sellist juhtunud. Seda ei juhtu ka tubakamüügi lõpetamisel.
Tubakatoodete müük linnades ainult spetsialiseeritud kauplustes ja maal vaid kaupluse letist tagab tõhusama kontrolli. Seda näitas ka Faktum & Ariko katseostude eksperiment, sest seal küsiti vanust tõendavat dokumenti tunduvalt sagedamini kui müügil kassajärjekorrast. Idee müüa tubakat vaid apteegivõrgus – selline seaduseelnõu on Islandi parlamendis – tundub utoopiline, kuid on tekitanud päris laialdase mõttevahetuse.
Tubakatoote hinnatase määrab otsustavalt ostuvõimet, seega ka kättesaadavust. Meie tubakaturul on liiga suured hinnakäärid kallimate ja odavamate sigaretimarkide vahel. Viimased on suures ülekaalus, mida ei saa pidada õigeks, sest teeb need kergemini kättesaadavaks. Seda ebakõla on võimalik reguleerida tubakaaktsiisiga.
Alaealistele tubakatooteid absoluutselt kättesaamatuks teha pole küll võimalik, kuid hea tahtmise korral saab lihtsate ja väheste kulutustega meie tulevase põlvkonna tervena elatud eluaastaid pikendada ja heaolu parandada.
Autor on Eesti tubaka- ja alkoholikahjude vähendamise koja juhatuse liige.