Madis Metsis: taome ajud atradeks

Jäädes seisukoha juurde, et ajud tuleb iga hinna eest taguda atradeks, ei jõua me Nobelini ega ka viie rikkama riigi hulka.

Minister Aaviksoo rääkis lootusest, et teaduse rahastamissüsteemi kosmeetiline reform toob Eestile lõpuks Nobeli preemia. Ilmselt ei usu ta haritud inimesena seda ise ka ja mainis Nobelit pigem jutu ilmestamiseks.

Eestis on ju kombeks rääkida Nobelist, olümpiast ja Euroopa viiest rikkamast. Spordis oleme mõnikord hakkama saanud, majanduses unistame, aga teaduses on selline eesmärk vist lootusetu.

Miks nii negatiivselt? Uurides Nobeli preemia statuuti ja töid, mille eest auhinda on antud, ning võrreldes seda Eesti teadusega, torkab silma suur lahknevus. Preemia antakse silmapaistvate avastuste või leiutiste eest. Väga väheste eranditega on ka leiutiste taga alati ülimahukas fundamentaalteaduslik uurimistöö.

Eesti teadus on aga enamikus rakendusliku suunaga. Vaid astrofüüsikutel ja teoreetilistel matemaatikutel pole olnud vajadust oma teadustööd praktilise väljundiga põhjendada. Ometi formaalselt sellest mööda ikkagi ei saa, sest iga viimsegi teadusgrandi taotluse kohustuslik osa on näidata taotleja teadustegevuse tähtsust riigile ja rahvale.

Kui me Nobelit ei saa, siis miks teadus meile üldse vajalik on? Milline on meie teadlaste ja ülikoolide roll ühiskonnas? Milline tähtsus on teadusel ja milline õppetööl ülikooli sees?
Vastamiseks tuleb defineerida teaduse ja ühiskonna vahekord. Eestis on aga saanud heaks tavaks rääkida hoopis teaduse ja riigi vahekorrast.

Siit tekibki segadus, mis viib omakorda teadusega tegelevate avalik-õiguslike struktuuride funktsiooni hägustumiseni ja loob pinnase väga küsitavate põhiteeside püstitamisele. Just see kumas läbi poliitikute sõnavõttudest Tartu Ülikooli uue seaduse vastuvõtmise eel.

Äärmuslikku absurdi kogesin hiljutisel kohtumisel Arengufondi nõukogu liikmetega, kes reetsid, et nende arvates on Arengufondi omanik riik. Ilmselt arvavad paljud, et ka ülikoolid on riigi omand.

Otsustajate peas on ilmselt suur segadus, milline üldse on riigi ja avalik-õiguslike struktuuride suhe. Ega vist adutagi, et ka riik on sisulises mõttes avalik-õiguslik struktuur, mis on ju ellu kutsutud ühiskonna poolt kindlate funktsioonide täitmiseks.

Innovatsiooniaastal (2010) läks asi Eestis lausa hüsteeriliseks. Kõik muutus äkitselt innovaatiliseks. Sõime innovaatilist sepikut, saime innovaatilist ravi ja kandsime innovaatilisi triiksärke. Meie kohal hõljus totaalne IT-innovaatika, sõnast «Skype» sai lausa Eesti sünonüüm.

Ka ülikoolidele pandi südamele innovatsiooni kaudu hakata Eesti majanduse uuteks alustaladeks. Lähemal vaatlusel selgus, et keegi polnud vaevunud endale selgeks tegema, mis asi innovatsioon üldse on.

Klassikaliselt on innovatsiooni alustalad ettevõtted ja tulemuseks tooted, mis turule tulles on silmapaistvalt paremad eelnevatest, haarates suurt seg­menti ja muutes maailma.

Nagu kopplaadurid, faksimasin ja nutitelefon. Ülikoolidel pole selle kõigega midagi tegemist. Kui, siis ehk niipalju, et ajaloos on Ameerika ülikoolid patenteerinud massiliselt teadustööd ja seda teadmust on müüdud firmadele.

Tuleb vahet teha radikaalsel ja järjepideval innovatsioonil. Radikaalsed on need tulemused, mis määravad mõne uue ja põhimõtteliselt parema suuna. Nagu Alfred Nobeli dünamiit, Xeroxi koopiamasin ja Apple’i iPhone.

Radikaalsest innovatsioonist enam kui kümne korda suurema mahuga on nn järjepidev innovatsioon, kus toodet arendatakse samm-sammult ja seejuures on tähtsaim protsessi optimeerimine ja kvaliteedi tõstmine.

Radikaalne innovatsioon nõuab palju ressursse ja teadmuse (kokkukorjatud ja süstematiseeritud teadmiste) kontsentratsiooni. Seda juba Eestis naljalt ei juhtu. Majanduses, kus ettevõtete kulud teadus- ja arendustegevusele (TA) on peaaegu olematud, lihtsalt ei kogune teadmust piisavalt.

Paremal juhul suudetakse ellu viia järjepidevat innovatsiooni kvaliteedikontrolli ja toodete modifitseerimise tasandil. Pealtnäha innovatiivsed lahendused osutuvad sageli «mina ka»-lähenemiseks.

Mitmes raportis on märgitud, et Eesti ettevõtete teadus- ja arendustegevuse mahud on üliväikesed. Samas on ülikoolide osa ennekuulmatult suur. Siit vist ongi tekkinud kujutlus, et just ülikoolid peaksid olema Eesti innovatsiooni vedurid.

Ometi nad ei ole seda ja vähemalt innovatsiooni definitsiooni järgi ei saagi olla, sest ülikoolid tegelevad hariduse ja TA-valdkonnas, innovatsioon on aga ettevõtluse nähtus.

Üks Eesti teadus- ja hariduspõllul tegutsev juhtfiguur on välja öelnud tõe, et seal, kus algab innovatsioon, lõpeb ülikool. Ülikoolid ei pea tegelema majanduse arendamisega, vaid olema koht, kus valmistatakse ette neid, kes lähevad majandust arendama.

Samuti koht, kus kogutakse fundamentaalse sisuga teadmust. Samas on muidugi selge, et ülikoolid on innovatsiooniga seotud,  aga suur vahe on selles, kes veab ja kes lükkab.

Arenenud maades on tööstusettevõtetes hõivatud kuni 70 protsenti kõigist teadlastest. Meil on vastupidi: 70 protsenti on akadeemilisi teadlasi ja ülejäänute kasutada on vaid mõni protsent Eesti ettevõtete vahenditest. See on tühine summa võrreldes meie institutsioonide kõikvõimalike PR- ja esinduskuludega.

Meil usutakse, et nii tööstuse kui Eesti renomee veduriks peab olema akadeemiline teadus. Mujal on vastupidi: tööstus lükkab teadust nii rahaliselt kui ka vaimselt, esitades oma tahtmisi ja soove. Eestis sama hästi kui puudub selline tahtmiste-soovide telg, mingid väga algelised ühendused on tekkinud vaid EASi finantseeritavate teadusarenduskeskuste raames.

Probleemi juured on selles, et meie tööstus ei teagi eriti hästi, mida ta tahab ja kuhu üldse läheb. On mingi hägune homse päeva ootus. Eks see ole ka väiksuse probleem: üle 250 töötajaga ettevõtteid on meil vaid kolm-neli protsenti ja tõeliselt suuri võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda.

Ometi püütakse suunata teadmuse teket käskude või siis rahaga. Käskijad ei adu, et nii väikesemahulises teaduses ei ole statistiliselt lootustki geniaalse väljundi tekkeks. See võib siiski tekkida, aga selleks pole vaja administratiivset juhtimist, vaid hoopis autonoomsust ja teadlaste tegutsemisvabadust.

Muretseme, et Eestis on vähe innovaatilisust, ja seda väites tugineme Eurostati andmetele, et meil on vähe patente. Ent vaadakem konteksti:  kui võrrelda 2010. aasta suurima patenditaotluste arvuga firma, Prantsuse autohiiu PSA tulemust Eesti ülikoolide omaga, siis selgub, et asi on siiski raha hulgas.

Ühe patendi «hinnaks» on TA tegevusse kulutatud kaks miljonit eurot. Kuigi patentide hulk on dramaatiliselt erinev, saab kulutatud summasid  võrreldes selgeks, et mõlemad Eesti teadusülikoolid on tulemuslikkuse poolest PSAga täpselt samal sirgel.

Ajakirjanduses on olnud palju kriitikat EASi aadressil:  ehkki rahastatud TA-programmidest, pole tekkinud geniaalseid ekspordiartikleid. Kuid ega neid ei saagi eriti tekkida. Absurdne on ootus, et paarisaja tuhande, paremal juhul miljoni euroga  saaks mõni innovatiivne ettevõte välja töötada uue toote, luua aluse uuele tehnoloogiale või rakendada praktikasse mõne geniaalse teadustöö.

See, et Eesti on nii väike, kui ta on, ei tähenda ilmtingimata, et siin saavad kõik asjad väikesed olla. Täpselt samuti nagu Eestis ei sõida autod neli korda vähema kütusega kui Soomes, pole meil võimalik vähema rahaga muuta ka teadmust majanduslikuks väljundiks.

Probleem pole ainult rahas. Kuigi raha hulk ühe teadlase kohta on Eesti omast väiksem vaid paaris-kolmes ­Euroopa riigis, on veelgi hullem just teadlaste vähesus. Ideed ei teki üksildaste, kabinetis teadusajakirju sirvivate või arvutiekraani ees piinlevate teadlaste peas.

Meie väikeste ülikoolide teadlaste hulk ei anna ka parima tahtmise korral kokku piisavat pinnast, et kutsuda esile kvalitatiivset hüpet teadmuse tekkel, mis sünnitaks radikaalse innovatsiooni.

Teaduse olukorra parandamise katsete tulemuseks on ikka olnud raha paigutamine betooni või parimal juhul masinatesse. Ka neid asju on vaja, aga mitte ainult neid.

Ent kas rahastamismudel võiks muuta pilti? 2008. aastal grupi Eesti teadlaste välja pakutud retsept hakata paremate tulemuste saamiseks rakendama teadustegevuse finantseerimisel uut lähenemist – tulemustepõhist finantseerimist lähtudes H-indexist (mis kõigil idee autoritel endil oli sel momendil kõrge) – ei rakendunud.

Kas pakutud viimase 5-10 aasta tegevusel põhinev arvutuslik lähenemine oleks mõõdikuna olnud tulemuslik, pole teada. Holland, muide, oli esimene maa, kes alustas agressiivset bibliomeetrilist teadlaste hindamist juba 80ndate lõpus – ja on oma tulemustega Euroopa «edetabelis» endiselt samal kohal kui varem.

Võib-olla on häda selles, et oleme Euroopa ja maailma teaduse mõttes ääremaal. Paigas, kuhu ideede kandjad lihtsalt ei kipu sattuma. Oleme omas mahlas küpsetatud ja jääme selleks.

Erandeid siin ja seal on, aga pikemas perspektiivis siin suure tõenäosusega midagi ei juhtugi.
Siiski on veel üks alternatiiv: saata andekad noored (ja miks mitte ka vanad) «hoiule» kusagile paremasse keskkonda. Sellise lahenduse valis Islandi valitsus 70ndatel-80ndatel.

Külma sõja uputamatu lennukikandjana olid nad saanud nii jõukaks, et võisid saata sadade kaupa oma noori Euroopasse ja Ameerikasse lootuses, et ühel päeval nad tulevad tagasi, toovad teadmised kaasa ja siis saab ­Island teadusriigiks.

Päris nii see ei läinud. Islandi tõid maailma teaduskaardile küll samast põlvkonnast pärit mehed eesotsas neurobioloogi ja geneetiku Kari Stefanssoniga, aga aluseks sellele olid hoopis Islandi kirikuraamatud – need näitasid sugupuude põlvnemist Erik Punase ajani.

Ja perfektsed haiguslood, mis anti inimeste loal teadlastele uuringuteks. Kirikuraamatute ja haiguslugude peale ehitas Srefansson farmaatsiafirmade abiga maailmakuulsa firma deCode, mis on lahti muukinud mitme haiguse geneetika saladused.

Mis on Eestil vastu panna? Oleme uhked oma e-tervise üle ja meie president on saanud lausa Euroopa e-tervise iidoliks. Eestis kohapeal aga asi ei tööta. Sama on paljude teiste asjadega. Piinlikest probleemidest püütakse hoolega vaikida (nagu kogu ühiskonnaski) või pigem näidata neid edulugudena à la «sellises kriisis tahaks ma elada».

Innovatsiooniuurijast Harvardi professor märkis 2011. aasta novembris Rootsi Inseneriakadeemia koosolekul, et Eesti innovatiivsus on küll tähelepanuväärne, aga paraku jääb sellest rääkivate ja seda maailmas esindavate asjapulkade ennastupitava kiidulaulu varju. Ja see ongi karm tõde, mida püüame hoolega ka iseenda eest varjata.

Lugedes 2007. aastal statistikaameti ja tuleviku-uuringute instituudi koostatud üllitist «Innovaatiline tegevus Eesti ettevõtetes»,  kipub päris sassi minema, kumb on meie eesmärk: kas innovatsioon või innovatsioonist rääkimine.

Aga võib-olla on tõde hoopis selles, et teadlaskonna tähtsaim roll Eestis on, et oleks igast valdkonnast võtta oma teadjamees, kes suudaks teistele ära seletada, mida laias maailmas on teada saadud.

Kui liidaksime teadjameeste olemasolule siiski jupikese akadeemilist vabadust ja riigi tahtmise kuulata, mida teadlased arvavad (ma ei pea silmas vaid õukonnateadlasi), peaks olema lootust, et tõenäosus realiseerub ja järgmise 200 aasta jooksul saabki mõni eesti teadlane Nobeli.