Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellami sõnul ei maksa karta eestlaste sellisel määral selle nädala streikidest innustumist, et siinne olukord muutub võrreldavaks Kreeka omaga.
Mall Hellam: «keevalisi kreeklasi» eestlastest ei saa
9. märts 2012, 16:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- Milline mulje seekordsest õpetajate streigist ja ametiühingute kollektiivlepingustreigist jäi? Kas nad õnnestusid? Mille järgi seda õnnestumist mõõta?
Streik juhib tähelepanu mitte ainult palgaerinevustele, vaid vajakajäämistele üldises koolivõrgukorralduses, õpetajakoolituses, õppetöö korralduses, ainekavades, õpetajate väärtustamisel jne.
Õnnestumist saab pikemas perspektiivis mõõta selle järgi, kas valitsus suudab haridusreformid läbi viia nii, et sellega oleks rahul nii õpetajad, õpilased kui ka lapsevanemad. Eesti kool peab muutuma innovaatilise ühiskonna kasvulavaks.
Et streikijaid esindavad ametiühingud saaksid ise pakkuda konstruktiivseid ettepanekuid, milliste vahenditega oleks võimalik palgatõusuks raha leida, peaks ka riigieelarve andmete kättesaadavus olema läbipaistvam.
Teisalt panevad igasugused meeleavaldused ja rahva rahulolematuse ilmingud opositsioonipoliitikutel silmad särama ja loovad soodsa pinnase populismi levikuks. Siin tuleb säilitada kaine mõistus ja saada aru, kes millise vankri ette on rakendatud.
See, et õpetajate streigile avaldasid toetust nii paljud ühiskonnagrupid, on märk ühiskonnas kasvavast solidaarsusest ja probleemi sügavusest.
- Kui vaadata tagasi nii selle nädala streikidele kui varasematele tudengite ja ACTA-miitingutele, siis kuidas tundub, kas rahulikest ja kõike taluvatest põhjamaalastest on nüüd saanud keevalised kreeklased, kes ei kohku enam tagasi millegi ees?
«Keevalisi kreeklasi» eestlastest kindlasti ei saa, hoiduksin üldse sellistest stereotüüpidest.
Reeglite järgi korraldatud streiki ei saa panna ühte patta spontaansete meeleavalduste ja tänavarahutustega. Küll aga on rahval varasemast enam nii võimalusi, tahet kui oskusi suhelda valitsusega otse ja teha oma nõudmised kuuldavaks.
Mida enam kasvab peale uusi, vabas Eestis kasvanud ja maailmas kogemusi omandanud noori, seda suuremaks muutub ka üldine kodanikujulgus.
Streik on mõistagi äärmuslik vahend, kodanikuühiskonna arenedes peaks selliseid olukordi püüdma vältida senisest tugevama eestkostetööga.
Ka koolides tuleks senisest enam pöörata tähelepanu ühiskonnaõpetusele ja kodanikuharidusele, millest olulise osa moodustab arusaam kodaniku rollist ja algatusvõimest ühiskonnas, aga ka näiteks riigieelarve toimimisest. Selleks peab aga riik omakorda olema valmis kodanikuharidust senisest enam toetama.
Postimees palub täna ekspertidel ja asjaosalistel heita pilk lõppevale streiginädalale.