Anneli Ammas: rahakotist ja ausalt

Anneli Ammas
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anneli Ammas
Anneli Ammas Foto: SCANPIX

Mul on tunne, et haridusminister on võtnud hammustada liiga suure tüki. Ta tahab teha kulukat kõrgharidusreformi ja korraldada ümber gümnaasiumivõrku, mis vähemalt esialgu ei too raha juurde, vaid hoopis kulutab.

Nüüd on ta sunnitud lubama õpetajatele ka kõrgemat palka. See tähendaks kokku juba kümneid miljoneid eurosid, mis haridusrahakotti lisanduma peaks.  

Euro haaval võib ju üht-teist kuulsast seitsmest protsendist välja pigistada, aga kõike pole selle pisku eest võimalik teha. Tõehetk peab saabuma, nagu see on saabumas kulukate kultuuriobjektide rahastamisel. Tuleb vaadata rahakotti ja kokkuleppel rahvaga valida, mida kõigepealt teeme: kui ehitada Eesti Rahva Muuseum, siis muu kultuur ootab.

Ja kui õpetajad ei tule enam kuidagi ots otsaga kokku ja keelduvad klassi ette minemast, siis tuleb lükata kõrghariduse kulukas reform edasi ja õpetajatele palka maksta. Peab alla neelama kibeda valimislubadustest taganemise pilli, kui ikka raha napib ja püsikulud niigi kõri nöörivad.

Alustama peaks ausatest läbirääkimistest oma rahvaga ning mitte pilduma üksikuid arve, mille tõele vastavust ja omavahelist sobivust kuulajad kontrollida ei saa. Räägi inimesega ausalt ja austavalt ning varem või hiljem õnnestuvad ka kõige võimatumana tunduvad ideed.

Kuku raadios ütles hommikune saatejuht kuldse mõtte: kui suutsime omavahel rääkides oma riigi taastada, siis ei tohiks üksteisemõistmises oma riigi elu korraldamine ometi võimatum olla.

Tegelikult kriibib südant üks kahtlus: äkki eeldatakse, et reformide tegelikud läbiviijad teevad suure töö vabatahtlikult-sunniviisiliselt ära lisaraha ootamatagi? Umbes nii, nagu on läinud koolides uute õppekavade välja töötamisega ja veel lugematute muude lisatöödega, mis üldhariduse uuendamine (ja see on ometi ju tõesti vajalik) endaga kaasa on toonud.

Õpetajad istuvad koolivaheajal ja pärast tunde koos ning pressivad väsinud ja koduse küttekulu tasumata arve pärast mures peadest loomingulisi ja uuenduslikke ideid? Ja katsugu vaid oma mõtteid ellu rakendamata jätta: seda jälgivad juba ametnikud.

See mõjub ebaõiglaselt, kui samas kusagil mujal istuvad koos lõputute projektide koostajad, rüüpavad lõõgastuseks kohvi, kirjutavad oma pangaarvele väiksema või suurema summa ning projekti lõpuks korraldavad mõnusa õhtusöögi. Kusjuures tulemuseks on vajalik vaid korralikult täidetud dokumentatsioon, aga mitte jätkuv ühise elu parandamine.

Valet ja ebaõiglust on kuidagi liiga palju kogunenud ja elu pärisosaks saanud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles