Olen lugenud õpetajate streigiga seotud artikleid ja vilksamisi näinud demonstratsioonide kajastustes plakatitekste. Kurb on tõdeda, et palkade probleemile lähenetakse ühekülgselt, loosunglikult ja primitiivselt.
Rein Kirsipuu: primitiivsed streigiloosungid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridust saanud õpetajad peaks ju teadma, et asjaliku analüüsi üheks aluseks, ükskõik mis elualal, on võrdlus. Ilmselt on osa lugupeetud õpetajaskonnast unustanud, kust me tuleme.
Milliselt majanduslikult ja sotsiaalselt tasemelt taasalustas Eesti riik oma tegevust. Winston Churchilli parafraseerides võib öelda, et kapitalismil on palju puudusi, kuid elu on näidanud, et targemat süsteemi pole osatud luua.
Enamik meist on sotsialistlikku süsteemi tunda saanud ja usun, et enamik eestlastest ei soovi selle taastumist. Kuigi jah, olen kohanud niisuguseidki, kes seda kiidavad ja nostalgitsevad.
Minu arvates on kohatu võrrelda Eesti majanduslikke ja sotsiaalseid näitajaid riikidega, kus on kehtinud normaalsed arengutingimused pool sajandit enam kui Eestis.
Kuid midagi võiks võrrelda siiski. Näiteks milline oli Eesti ja Soome õpetajate keskmise palga vahe 20, 15, 10 ja 5 aastat tagasi ja praegu. Mis suunas see on muutunud, jätaksin koduseks ülesandeks.
Objektiivsema pildi saame Eesti majanduslike ja sotsiaalsete näitajate võrdlemisel endiste Nõukogude vabariikidega, kellega meil oli sama lähteseisund. Lähinaabrite Läti ja Leedu õpetajate palgad jäävad alla Eesti palkadele. Teiste endiste liiduvabariikide olukord on veel nutusem.
Haridusreformi rakendamisega on lätlased meist ette jõudnud ja sellega seoses on neil kavas käesoleva aasta jooksul vähendada õpetajate üldarvu 6000 inimese võrra.
Maavarade poolest rikka Venemaa riigituludest ca 40 protsenti annab nafta ja gaasi müük. Samas annab huvitava pildi Venemaa ja Eesti näitajate võrdlus.
Sattusin televisioonist jälgima Venemaa endise-vastse presidendi Putini esinemist. Ta lubas tõsta õpetajate keskmise palga 2012. aastal 14 000 rublani ja sõjaväe leitnandi palga 50 000 rublani. Õpetaja keskmiseks palgaks 2012. aastal seega 355 (sic!) eurot. Kahtlesin, kas ikka kuulsin õigesti, ja helistasin tuttavale Venemaal. Selgus, et nii ongi.
Toon mõned internetist leitud arvude võrdlused, mille täpsuse eest ma ei vastuta. Hariduskulu osakaal riigieelarvest 2012: Eesti 11,8 protsenti (+6,6 protsenti võrreldes eelmise aastaga); Venemaa 3,4 protsenti (–1,7 protsenti). Tervishoiukulu osakaal riigieelarvest 2012: Eesti 13 protsenti (+6,6 protsenti); Venemaa 3,2 protsenti (–1,3 protsenti).
Eeltoodut arvestades – ega üle oma varju ei hüppa. Edasi saab minna ainult samm-sammult. Nõustun nendega, kes on öelnud, et keskmine elatustase pole Eestis kunagi varem nii hea olnud. Kuigi nii mõnigi ei taha seda tunnistada, on selge, et Eesti riik on olnud saatusekaaslastest kõige edukam.
Tänulikud peame eelkõige olema energilistele ettevõtjatele ja headele töömeestele-naistele, kelle töö toob riigikassasse maksuraha, mida on võimalik jagada, kaasa arvatud õpetajate palkadeks.
Tahan öelda nendele plakatikandjatele, kes nõuavad valitsuse ja peaministri tagasiastumist: ärge lootkegi! Esiteks, valimised olid alles hiljuti ja valimistel said nii peaminister kui ka koalitsioon tervikuna eestlaste poolt tugeva toetuse ja sellega kaasnes kohustus juhtida ja arendada Eesti riiki.
Teiseks olen kimbatuses, kuidas nimetada neid «arvamusliidreid», kes regulaarselt kirjutavad vinguvaid ja mõnikord isegi Eesti riiklust mõnitavaid tekste. Tean, et enne sõda kutsuti neid lihtsalt punasteks.