Tsiteerides Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikku ja tänast riigikogu põhiseaduskomisjoni esimeest Rait Marustet: kuna «avalik sektor peab tagama riigi toimimise ja inimeste muude õiguste ja vabaduste ning turvalisuse kaitse igas olukorras, on avalikele teenistujaile seotud streigiõiguse piirang ja seatud lojaalsuskohustus».
Usun, et oleme leidnud õiglase kompromissi: need, kelle töö on tagada riigi toimimine, ei streigi, samas kui need, kes seda tagama ei pea, on sellest piirangust ka vabad.
Alternatiiv ametnikele kehtivale piirangule on, et juhtub midagi taolist, nagu veel eelmine aasta eurobürokraatidega. Keset majanduslangust nõudsid nad ametiühingute survel muude nõudmiste seas endale 1,8-protsendist palgatõusu, ähvardades vastasel juhul streikides takistada Euroopa võimekust tegeleda kogu Euroopat haaranud majanduskriisiga.
Või nagu juhtus Kreekas, kus maksuametnikud keeldusid streikides kõrvuni võlgades Kreeka riigi tarbeks makse koguma.
NESTORI AVAKÕNE
Ametnikud peavad saama streikida
Alustuseks minu lugupidamine härra Michalile, et tal on ministrina säilinud võime ka kuulata. Loodan, et see ei lähe tal kaduma.
Mõttevahetuse jälgitavuse huvides võiksime kokku leppida, et me ei käsitle eriolukordi, kus seadused nii meil kui mujal maailmas lubavad valitsustel streike edasi lükata või keelata. Räägiks ikka rahuajast ehk õigustest tavaolukorras.
Olen ka käesoleva streigilaine ajal kuulnud küllalt kõrgelt positsioonilt tulevaid seisukohti, kus ühtede või teiste töötajate streigiõigus küsimärgi alla seatakse hädaolukorra seaduse alusel. No vabandust, ei ole meil täna sõda või epideemiat!
