Juhtkiri: Fukushima ja Narva

Ülehomne streik, millega Narva Elektrijaamade ametiühing ähvardab, paneb meid taas kord mõtlema energiajulgeolekule. Uute energiaplokkide ehitamine Narva oli poliitiline otsus, et tagada varustuskindlus.

Poliitiliste nõudmistega (toetus)streik tekitab küsimuse, kas ongi nii, et varustuskindlus kaob, kui ametiühingutegelasele juhuslikult ei meeldi konkreetne Eesti peaminister või koguni Eesti Vabariik. Miks me siis maksumaksjatena üldse toetame äriliselt küsitavaid investeeringuid Narva?

Elektrijaamade ametiühing saeb poliitiliste nõudmistega (toetus)streigiga oksa, millel tema suhteliselt kõrgepalgalised liikmed istuvad, sest see streik ärgitab üles soojendama avalikkuses soikunud mõttevahetust alternatiivsete lahenduste üle. Muu hulgas Eesti tuumajaama teemat.  

Sündmus, mis ka Eesti tuumajaama osas suhtelise vaikuse majja tõi, toimus aasta tagasi teisel pool maakera, Vaikse ookeani tulerõngal asuvas Jaapanis. Jälgisime televisioonist hirmuäratavaid kaadreid Jaapanit tabanud tsunamist.

Merepõhja maalihke vallandatud hiidlaine tõttu hukkus 19 000 inimest ning selle jõule ei pidanud vastu isegi Jaapani inseneride poolt maavärinakindlaks loodud rajatised. Loodus- ja humanitaarkatastroofile sekundeeris reaktorite sulamine Fukushima tuumajaamas, mis on paljudes maades vajutanud oma pitseri nii avalikkuse suhtumisele aatomienergiasse kui ka vastavatele poliitikatele.  

See, et avalik arvamus vormub pärast suuri õnnetusi uueks, on tüüpiline ja loomulik. Tuumajaamadesse suhtumist on tugevalt vorminud nii 1979. aasta Three Mile Islandi õnnetus USAs, Tšernobõli katastroof kui ka eelmise aasta õnnetus Fukushimas. Ja loomulikult pole hoiakud alati ja üdini ratsionaalsed, kui neid kõrvutada eriteadlaste ja inseneride väidetega.

Saksamaal, kus oldi tuumaenergia suhtes vägagi soosivad (1970ndate nafta hinna šoki järel veel eriti), muutsid sotsiaaldemokraadid pärast Tšernobõli katastroofi meelt ja võtsid suuna tuumajaamade sulgemisele. Fukushima õnnetuse järel sai sellest konservatiiv Merkeli valitsuse ametlikult üle kinnitatud poliitika.

Prantsusmaa hoiakud, kus on suured aatomitööstuse ettevõtted ning rohkelt tuumajaamu, on vastupidised. President Nicolas Sarkozy nimetas Fuku­shima-järgseid tuumahirme «keskaegseteks ja irratsionaalseteks».

Nii Jaapanis kui ka üleilmselt on Fukushima õnnetuse järel peetud tõsist diskussiooni nii tehniliste üksikasjade kui ka järelevalvet ja õnnetuse uurimist mõjutava õigusliku raamistiku üle – probleeme jagub, aga vaidlustes saadakse targemaks.

Vast on ka meil Eestis kätte jõudnud aeg «poliitkorrektsele vaikusele» lõpp teha.