Õpetajal on väärikas amet. Meil kõigil on tõenäoliselt olnud õpetajaid, kellele elu lõpuni austusega alt üles vaatame. Õpetaja aktiivse ja väärika kodanikuna eelistab riiki valitseda valimiskasti ääres, mitte tänaval plakateid lehvitades. Seepärast on streigiotsus talle sundkäik, mida on kaua kaalutud.
Väsimusele vaatamata tunnustavad õpetajad Eesti riigi head tööd kriisis vastupidamisel. Samas pole inimesed tehtud riigi jaoks, vaid ikka riik inimese jaoks. Ja seda on vaja meelde tuletada.
Ka raskel ajal.
Tundub, et õpetajad on oma põhinõudmise – palgatõusu – juba enne streigi algust saavutanud. Valitsuselt on tulnud selge signaal, et kusagilt vähemalt järgmiseks aastaks raha leitakse. Küsimus on, millal ja kui palju.
Kui streik oleks suunatud vaid kitsalt palga suurendamisele, siis oleks tegu ajutise lahendusega. Oleks nutikas anda streigile laiem ja konstruktiivsem sisu, mis mitte ainult ei nõuaks, vaid ka pakuks lahendusi.
Ütleme, et streigi näol oleks siis tegemist õpetajate mõttetalgutega küsimuses, kuidas muuta Eestimaa hariduselu korraldus efektiivsemaks. Aitaks ka mõelda selle üle, kust võiks leida palgatõusuks raha. On selge, et riik saab kulutada vaid seda, mis sisse tuleb.
Tundub, et õpetajate palgaküsimus leiab lahenduse ka ilma, et riik peaks maksukoormust suurendama.
On toodud esile, et Eesti valitsemissektori hariduskulud SKTst on ühed suuremad Euroopas ja kogu maailmas. Riik kulutab haridusele heldelt. Ent kui võrrelda Euroopa riikide õpetajate palga suurust oma maa ühe elaniku kohta tuleva SKTga, siis Eesti õpetajate palgad on, vastupidi, ühed väiksemad. Näiteks Saksamaa õpetajatel oli 2009. aastal palgamäära suhe oma riigi ühe elaniku kohta tuleva SKT kohta üle 1,6. Eestis oli seesama näitaja rohkem kui kaks korda väiksem – alla 0,8.
Pole ime, et õpetajatele jääb neid arve kõrvutades mulje, et riigieelarve on koostatud põhimõttel, et esmajoones tuleb katta kõik tähtsad hariduskulud: haridusinnovatsioon, areng, kontrollivad tegevused ning sinna juurde kuuluvad lisakulud. Õpetajate palkadeks saab see, mis üle jääb.
Streigi ajal võiks õpetajad arutada, kuidas saada käsi sisse sinna seltskonda, kes riigieelarvet koostab. Õpetajad võiks välja pakkuda/valida oma esindajad, kes on volitatud neid selles tegevuses esindama. Kindlasti on õpetajate seas majandusküsimustes pädevaid ning sihikindlaid inimesi ning abi saaks ka koolijuhtidelt ja kooli hoolekogude kaudu.
Esmajärjekorras peaks välja nõudma info, et mis täpselt meil hariduskulude ridade peal kirjas on ja milleks seda kasutatakse. Kui info on teada ja avalik, siis saavad õpetajad anda ka oma soovitused, kuidas Eestis kuluvat haridusraha paremini kasutada, ja seejärel teha ka palgaraha kohta plaanid aastateks ette.
Eksivad need, kes arvavad, et seoses infoühiskonna tulekuga õpetaja tähtsus klassis väheneb. Arusaam, et põhikooliõpilastest saavad mingite serverite vahendusel online-iseõppijad, on elukauge.
Kool muutub, see pole enam mitte niivõrd tarkuse tempel, kus laps teadmisi omandab, vaid eelkõige kasvatusasutus, mis õpetab lapsele, kuidas teadmisi omandada ja nendega elus ka midagi head korda saata.
Moodsas tulevikukoolis vajab laps eeskuju ja juhendajat palju enamgi kui vanasti. Ja on kogu ühiskonna huvides, et oleksid loodud tingimused, et õpetajate töö oleks piisavalt väärtustatud, et selle elukutse valiksid säravad ja andekad noored.