Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maris Jõks: «kõlavad kriitikanooled!»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maris Jõks | FOTO: Peeter Langovits

Meediakeeles esineb palju hoogsaid, aga kahtlase väärtusega kujundeid. Kujundlikkus on keele loomulik osa, aga eksimustega siin on raskem võidelda kui näiteks õigekirjavigadega, kirjutab Postimehe keeletoimetaja Maris Jõks.

Kolme aasta eest võeti üles, kuid maeti peagi maha idee hakata ajakirjanduskeelt seadusega reguleerima. Maeti maha, kuna ilmnes kaalukaid vastuväiteid mille hulka ma ei loeks nn sõnavabaduse-argumenti: et kohustus vigadeta kirjutada justkui piiraks ajakirjaniku vabadust.

Kaalukas on küsimus, kust jookseb piir õige ja väära vahel ning kui rängaks üht või teist viga pidada – kui vea eest on ette nähtud trahv, peab siin ka selgus olema.

Osundan mälu järgi Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga toona öeldut: kui ajalehes seisab totter pealkiri, nagu näiteks Surnukeha ulpis elumere lainetel, riivab see rohkemgi silma kui täheviga, aga kuidas tõendada, et tegu on veaga? Tõesti, oldagu siis nii hea ja näidatagu ÕSist või «Eesti keele grammatikast» ette, millise reegli vastu lennukas pealkirjalooja eksis.

Sõnastus on keeles üks neid valdkondi, kus asjad ei ole mustad ja valged. Muidugi on selgeid veajuhtumeid, näiteks ühildumis- ja rektsioonivead, kuid sageli ei saa rääkida õigetest ja vääradest, vaid pigem halvematest ja parematest keelenditest. Näiteks Mati Erelt kasutabki oma «Lause õigekeelsuses» (ajakirjanik, palun loe!) kolme hinnangupaari: õige-väär, hea-halb ja halvem-parem.

Veel ähmasemaks läheb asi, kui mängu tuleb kujundlikkus. Metafoorireegleid, konkreetseid ja üheselt mõistetavaid nagu näiteks käänamismallid, ju ei ole. Ometi nõustun, et kahtlasi kujundlikkuseponnistusi on meediakeeles ehmatavalt palju ja nendega on raskemgi võidelda kui näiteks õigekirjavigadega.

«Avalik keelekasutus on tihti orienteeritud moele, trendidele, epateerivale väljendusele,» ütleb Asta Õim oma brošüüri «Komistusi metafooridega» (ajakirjanik, palun loe!) eessõnas. Ajalehes justkui ei tohikski kirjutada lihtsas ja loomulikus keeles. «Lihtne ja loomulik» arvatakse tähendavat sedasama mis «igav», aga kes siis igavat asja lugeda tahab. Nii püüavadki reporterid iga hinna eest huvitavalt väljenduda, ja neil pole aega päevade kaupa inspiratsiooni oodata ja pärast tundide kaupa sõnastust siluda.

Ega neilgi, kes peaksid teksti kriitiliselt üle vaatama ja liiga huvitavad väljendused välja rookima, st toimetajatel ja keeletoimetajatel, rohkem aega käes ole. Pealegi muutuvad nad päevast päeva vohava kujundlikkuse sees sumbates samamoodi tuimaks kui tavalinegi lugeja: mis eile tundus olevat üle võlli, näib täna juba tavaline, ogar ei tundugi kahekümnendal lugemisel enam nii ogar.

Sõnastus, sh kujundiloome, ei ole siiski lootusetult irratsionaalne valdkond. Kohati saab isegi mööndusteta kõnelda vigadest, teinekord heast ja halvast, igal juhul aga paremast ja halvemast keelendist; kujundi mehhanismi on võimalik lahti võtta ja vaadata, kuidas see töötab. Järgnevad näitelaused on pärit Eesti lehtede veebiartiklitest ja Postimehe mustast materjalist.

Eile kustus see lootus kui varakevadine lumi. Veerpalu näost ei peegeldunud grammigi väsimusjoont. Tõsielulugude sekka püüdsime ka meie põimida kriitilist laadi huumorit, sest kuulajatele lendas see tol ajal juba hästi peale. Kõlasid kriitikanooled. Korvpallimeeskond kukkus mõõnaperioodi küüsi. «See, et dopingukontroll puudub, ei tähenda, et keelatud ainete tarbimine oleks lubatud,» püüdis Kalmus udutades kärbseid silma ajada. Flora ja Levadia uisulahing tüüris viigisadamasse. Portugali üldstreik lisas ELis kasvavale lõhele õli tulle.

Tõenäoliselt ei tekkinud lugejal kahtlust, et midagi on neis lausetes kõvasti nihu. Tegu on lihtsa, aga väga levinud veaga, millel on lausa nimi: kontaminatsioon. Kontaminatsioon on see, kui kaks või enamgi (vt 2. lause, mis huvitav sulam!) kujundit on ebaõnnestunult kokku seotud, näiteks udu ajama ja kärbseid pähe ajama. Lootus võib küll kustuda, kuid lumi siiski sulab.
Kriitika asemel võib muidugi rääkida kujundlikult kriitikanooltest, kuid kõlama neid panna ei saa. Jne.

Tallinna Levadia tuli Sillamäe vastu rongi alt välja.

Grammatikareeglid kehtivad isegi kujundliku keelekasutuse puhul: saab tulla kellelegi vastu, aga rongi alt välja tulema kellegi vastu on rektsiooniviga. Seda esiteks. Teiseks – ah jaa, võib-olla kõik lugejad ei tea: rongi alt välja tulema tähendab raskest olukorrast välja tulema.

Kasutatakse seda väljendit vist küll ainult spordiuudistes, see-eest aga nii ohtralt, et enam selle peale ei ehmatagi. Äratrööbatud kujundit püütakse sageli elavdada kujundsõna muutes, nii rääkis üks korvpallur meil lehes viimati juba trammi alla jäämisest. Jääme ootama edasisi arenguid, troll on veel täiesti vakantne, samuti rekka.

Nii lühikesi kettakaari pole Pekingi olümpiavõitja Gerd Kanteri sulest juba ammu nähtud. Kohatu assotsiatsioon, kettakaari ikka sulega ei tee. Kui see lause võis juhtuda kogemata, siis järgmise pealkirja looja on ilmselgelt üritanud huvitavalt väljenduda: Estonian Airi romanss Bombardieriga lõpeb Brasiilia Embraeri embuses.

Meenutaksin eesti klassikat. Näiteks kirjeldab Oskar Luts «Suves» rätsepmeister Kiire armuvalu sõnadega see pole enam üksik nõel, mis tema südant aeg-ajalt torkab, vaid terve kiri nõelu, kaks kirja, mis teda alatasa «stepivad» ja «stepivad», risti ja rästi, nagu vammuse kraed.

Võrdlus on naljakas ja tabav just seetõttu, et see ei ole suvaline, õhust võetud. Tsiteeritud pealkirjast võid aga loogilist seost otsima jäädagi – mis romanss ja embus neil lennufirmadel omavahel on?

Musta rätikuna mõjus vanadele olijatele Pärna aktiivne tegevus.

See võib olla kogemata komistus või taas (ebaõnnestunud) püüe värskendada tuntud väljendit nagu punane rätik härjale. Üldiselt fraseologisme ja kinnisväljendeid ei lõhuta, või kui, siis peab tulemus seda väärt olema. Tsiteeritud lause puhul jääb segaseks, mida selle musta rätikuga öelda tahetakse.

Noorsootöö: ei mingeid virelevate silmadega ametnikke.

Siit ei saa aru ega otsa kätte. Kas kirjutaja teab, mida tähendab virelema? Kas ta mõtleb igavlevate silmadega – ametnikud logelevad, vahivad niisama lakke? Või hoopis vilavate silmadega – ametnikud on petised? Või virelevaid ametnikke – ametnikel on liiga väike palk?

Saksa pangandus süstide hirmus tagajalgadel.

Tagajalgadele tõusmise juurde me veel tuleme. Juhiksin tähelepanu sõnapaarile süstide hirmus. Uudi­sele pannakse kujundlik pealkiri, mis justkui peaks looga kokku kõlama ka (on ju jutt rahasüstidest), kuid jäetakse tähelepanuta see, kuidas kujund õigupoolest töötab: millised assotsiatsioonid tekivad.

Niisiis, pangad kardavad mingeid süste – mis süste neile tegema hakatakse? Ah rahasüste. Kes siis rahasüsti kardab. Ah et mitte pankadele ei hakata neid tegema, vaid pangad ise peavad raha andma, seda kardavadki. Süstitegija kardab süsti, sest ei taha seda süsti teha. Kas on veenev?

Pealkirja Merko Ehitus andis kasumihoiatuse mõistab lugeja aga suure tõenäosusega nii, et Merko Ehitusel on tulemas suurem kasum (vrd Ilmajaam andis tormihoiatuse), ainult et keda ja miks ta hoiatama peaks? Loost selgub, et kinnisvarafirmade kasum ähvardab hoopis vähenema hakata, et selle eest hoiatatakse…

Rapla Piimameister Otto tiirutab raisakotkana agoonias lõvide kohal.

Nüüd jõudsime ähmasele alale. Mõnele võib ju tunduda, et see on väga ägedalt öeldud. Või mis mõnele – praegusaja eesti meedia kubiseb sedasorti kujunditest, hakkame juba harjuma sellega, et metafoorid mitte ei tõmba tähelepanu, vaid lajatavad. Ainult et kui kogu aeg niimoodi lajatada, muutub ohver (st lugeja) tuimaks, aina raskem on teda millegagi rabada.

Pirita jõkke vajunud lumesahk loodab täna veest välja saada.

Samuti väga levinud küsitav kujundlik võte praegusaja ajakirjanduskeeles, nimetaksin seda hüsteeriliseks antropomorfisatsiooniks. Lumesahk kui tundev ja mõtlev olend, tõepoolest.

Signe Kivi koos teda toetavate alluvate ja kogu kunstiavalikkusega tõusis tagajalgadele.
Sotsiaalministeeriumi Eesti täiskasvanute lagunevad hambad ei morjenda. Rootsi maksuamet hakkab pokkerimängijaid kottima. Eesti imerelva looja sai kinga.


Neil väljendeil on tugev kõnekeelsuse varjund. Kõnekeelega üritatakse enamasti muidu tuimavõitu teksti elustada, tulemus mõjub aga pahatihti nagu Ameerika mäed: ümberringi korralik kantseliit (igasugused koheselt ja teostatakse) ja siis äkki mürts lobe kõnekeel, isegi släng (kedagi peeditakse ja kotitakse, kellelgi saab siiber).

Vaadakem uuesti eespool tsiteeritud lauset: Tõsielulugude sekka püüdsime ka meie põimida kriitilist laadi huumorit, sest kuulajatele lendas see tol ajal juba hästi peale. Isegi kui viga ära parandada (läks peale, mitte lendas), on tulemus küsitav: kas kõnekeelne peale minema teeb selle lause paremaks?

Kollektiivlepingu lõpetamise uus variant kütab kirgi. Finantstehingute maksustamine kütab kirgi. Teelaiendusele loovutatud maa hind kütab kirgi. Võru linnajuhtide palgatõus kütab kirgi. Hiina lennukikandja kütab kirgi. Hipodroomi hääbumine kütab kirgi.

Google annab selle väljendi otsingule 209 000 vastet. Võimas stamp. Eks nutikamad toimetajad ole seda ka märganud, kütab kirgi on pealkirjas enamasti hädavariant – kui pikem lause ei mahu ja pea on tühi. Samasugune lati alt läbi jooksmine on lööb laineid (385 000 vastet).

Nagu räägitud, püütakse stambiks muutunud kujundit elavdada, vahetades mõne sõna välja. Võib-oll­a tasuks vähemalt mõnikord kaaluda võimalust ajada läbi üldse ilma kujundita. Kas ei võiks näiteks arvud vahel lihtsalt suureneda või väheneda, selle asemel et pidevalt hüpata või kukkuda (kolinal).

Viimane mõte ongi peamine, mida kogu selle verbaalse akrobaatika peale soovitaksin. See ei ole üleskutse (ajalehe)keelt päris ära nudida, kujundlikkus on keele loomulik osa ja sama hästi kui ilma kujunditeta võiksime püüda toime tulla ainult nimi- ja tegusõnadega. Kuid nõustuge: stampkujund ei mõju küll kuidagi huvitavamalt ega ait­a mõtet paremini edasi anda kui kujundivaba väljendus.

Kui aga lihtne keel liiga lihtne tundub, tuleks siiski otsida head ja täpset sõnastust. Muide, juba mainitud Asta Õimu raamatus «Komistusi metafooridega» pakutakse ebaõnnestunud või kulunud metafooride asemele vägagi erksaid ja julgeid. Ma ei ole küll päris kindel, kas järjekordse Tule taevas appi! asemel võiks kirjutada hoopis Oh sa jäme jumal! või Oh seda muret, seda karjumist ja kokkuhoidu!, kuid igatahes väärib see kaalumist.

Tagasi üles