Eile sai lõpliku kinnituse õieti juba ammu teada tõsiasi, et neli aastat Venemaa peaministri ametit pidanud Vladimir Putin naaseb presidendina Kremlisse, võttes tagasi võimutäiuse de iure, sest de facto ta seda ei kaotanudki.
Juhtkiri: Putini kindel naasmine, palju vastuseta küsimusi
5. märts 2012, 10:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi leidus vaatlejaid, kes püüdsid näha pingeid ja erimeelsusi Dmitri Medvedeviga ning visandada igasugu võimuvõitluse stsenaariume, jäid need fantaasia tasemele. Kaksikvõim pole Venemaal tõesti toiminud, armastati rõhutada, kuid ju see siis polnudki kaksikvõim. Igal juhul saame nüüdsest kindlas kõneviisis rääkida ega vaja enam diplomaatilisi sõnaveeretusi stiilis «ootame ikka valimised ära».
Vähegi märgilist opositsioonikandidaati, kes suutnuks Putinile mingigi väljakutse esitada, ei tekkinud, ja tõenäoliselt poleks tal lastudki tekkida. Zjuganov, Žirinovski, Mironov ja Prohhorov täitsid, kes esimest, kes juba mitmendat korda, etteantud rolli. See määrati ära juba kandidaatide sõelumisel – keda üldse viimasesse vooru lubada –, kui meenutada siin näiteks Jabloko esindaja Grigori Javlinski diskvalifitseerimist.
Eilsete valimiste juures oli vast suurimaks intriigiks – pisut liialdatult võib ju nii öelda – Putini häältesaak ning see, kas tuleb esimese vooru võit jõuga kindlustada. Mingit suurt ega ulatuslikku kampaaniat Putin ei vajanud, kuid mõned mõjukad telehetked, nagu Martin Luther Kingi tsiteerimine meeleavaldusel ja osav PR-trikk veebikaameratega, tulid muidugi asjale kasuks. Esialgsetel andmetel saavutas Putin üsna täpselt oma populaarsusele vastava tulemuse.
Niisiis on Putin Kremlis tagasi ja sellega seoses on mitu küsimust. Kõigepealt: milliseks kujunevad Venemaa siseasjad? Duumavalimiste järel ja presidendivalimiste eel on osa ühiskonnast, just teadlikum, jõukam, euroopalikum osa, üsna häälekalt ja julgelt oma seisukohti avalikult kuuldavale toonud. Ilmselgelt on nad huvitatud inimõigustest, sõna- ja liikumisvabadusest. Nende olemasolu ei saa eirata, aga kuidas seda jõudu kontrolli all hoida?
Milliseks kujunevad Moskva suhted läänega? Putin tegi valimiste eel üsna sõjakaid avaldusi, samal ajal kui NATO on korranud, et partner Venemaa raiskab läänest vaenlasi otsides ilmaaegu energiat ja ressursse.
Venemaa saadab üsna mürgiseid nooli nende Euroopa poliitikute suunas, kes räägivad kodanikuõigustest ja demokraatiast ... ja samal ajal liitub Maailma Kaubandusorganisatsiooniga, kus ju taas peaksid olema igati võrdsed mängureeglid. Venemaa tahaks viisavabadust ELiga, kuid samal ajal töötab selgelt oma geopoliitilistes huvides, olles vastu ELi ja NATO itta laienemisele.
Venemaa Putini (esimese?) kuusaastaku hakul on, nagu alati, vastuoluline ja müstiline.