Jaak Aaviksoo: õpetajate palgatõus vajab koostööd

Kui palk tundub ebaõiglaselt väike, on rahulolematus õigustatud. Pole teadmata, et Eesti õpetajaid nende töötingimused – eelkõige palk, aga ka üle pea kasvanud töökoormus – ei rahulda. Õpetajate nõudmisi on toetamas suurem osa ühiskonnast ja aastaid on ka kõigi erakondade poliitikud väljendanud õpetajate palganõudmistele toetust.

Tegelikult on lubadused olnud uhkemad kui võimaluste piires langetatud otsused – õpetaja keskmine palk on küll püsinud enam-vähem samal tasemel riigi kasvava keskmise palgaga, aga jäänud maha nii õpetajate soovidest kui ka poliitikute (valimiseelsetest) lubadustest.

Eelseisvaks kolmapäevaks on välja kuulutatud streik – tõenäoliselt suurim omasuguste reas –, kus õpetajad nõuavad kohe 20-protsendist ja järgmise aasta algusest 30-protsendist palgatõusu. Haridussektori toetusstreikijad on lisanud eelnevale oma nõudmised, kõigeks kokku kuluks 123 miljonit eurot. Õpetajad moodustavad umbes ühe seitsmendiku avaliku sektori töötajatest.

Streik on võimalus avalikult esitada mitte ainult oma nõudmisi, vaid ka oma soove, suhtumisi ja arusaamu selgelt näidata. Seetõttu mõistan õpetajate streigisoovi, eriti kui õpetajad ise tunnevad, et seda on tingimata vaja. Streik aitab mõista ja mõtestada õpetajate endi, kõigi partnerite ja kogu ühiskonna arusaamu teravatest haridusprobleemidest ning otsida lahendusi nendest ülesaamiseks.

Eelkõige on see aga märgiks haridus- ja teadusministeeriumile, valitsusele ja riigikogule olukorra tõsidusest. Ka siis, kui teame, et ministeerium tegeleb palgatõusu võimalustega pidevalt ja siiralt; ka siis, kui teame, et hariduskulud Eestis on kõrgemad kui meie Euroopa naabritel; kas siis, kui teame, et madalad palgad on mureks paljudel, kui mitte kõigil avaliku sektori töövõtjatel.

Kui suur peaks olema palk, et õpetajad tunneksid, et nad on kõrgelt hinnatud ning õiglaselt tasustatud – eelkõige teiste kaasmaalaste, olgu arstide või ehitajate, kultuuritöötajate või päästjatega, sotsiaaltöötajate või energeetikutega võrreldes?

Teame, et enam kui pooled igal hommikul tööle minevad inimesed teenivad vähem kui õpetajad. Muidugi, ka Soome kolleegidega võrreldes, ent unustada ei tohi ka meie riigi üldise rikkuse ikka veel tagasihoidlikku taset ja sedagi, et Eestis on iga euro ostujõud palju suurem kui üle lahe.

Suuremad palgad tulevad suurema tööviljakusega, ja see kehtib ka hariduses. Kuidas teha nii, et lisaraha haridusse suunates saame olla kindlad, et sellest kasvab hariduse kvaliteet ja tulemuslikkus, et lisaraha ei lähe lihtsalt ebamõistliku taristu ja koolikorralduse ülalpidamiseks?

Praegune koolivõrk on loodud lastele, keda meil praegu ei ole. Võrreldes 1995. aastaga on kohalike omavalitsuste koolides ja gümnaasiumides 214 562 lapse asemel 136 104 last ehk 78 458 last või 36,6 protsenti vähem kui 1995. aastal. Vähem kui 25 000 lapse jaoks on 220 gümnaasiumi ja lapsi on peatselt alla 20 000. Õpetajate arv aga on püsinud muutumatuna. Pooltühjade klassiruumide ja koolimajade arv kasvab.

Kui haridussüsteemi efektiivsus oleks samal tasemel kui tosin aastat tagasi, võiksid palgad olla praegustest vähemalt 30 protsenti kõrgemad. Oleme selle probleemiga tegelema asunud, tulemus võtab aastaid aega ning palju sõltub partnerite – erakondade ja kohalike omavalitsuste, lastevanemate ja õpilaste, õpetajatest rääkimata – valmisolekust neid tihti vägagi valulisi muutusi kaasa teha.

Väidame, et õpetajate palk peaks olema prioriteet. Siis ka hariduse sees! Kuidas on sellega kooskõlas meie hariduskulude struktuur? Miks ei jõua palgaraha alati õpetajateni? Kas miljonitesse ulatuvad kulutused uhkete projektide alusel püstitatud koolihoonetesse on õigustatud, kui rikkamadki riigid ehitavad moodulkoolimaju, mida õpilaste arvu vähenedes oleks lihtsam ümber paigutada? Oleme ministeeriumis prioriteetide ülevaatamisega alustanud ja võin juba täna väita, et võimaliku kokkuhoiu arvel on üle kümneprotsendine palgatõus võimalik. Tõsi, see ei sünni ühe aastaga, pigem kahe-kolme aasta jooksul.

Õpetaja väärikust aitab tagada ka kindel tööleping koos ametipalgaga, mis väärtustaks õpetaja tööd kogu selle mitmekesisuses. Seni lähtume atestatsiooni alusel omistatud ametijärkudele kehtestatud miinimumpalgamäärast, mis tugineb tunnikoormusele (klassi ees veedetud tundide arvule), ja mitmesugustest lisatasudest klassijuhatamisest ringijuhtimiseni välja. Niisugune nn tarifikatsioonitabelitel põhinev palgakorraldus on ajalooline, selle juured viivad meid tagasi 1985. aastasse. See praktika peab lõppema.

Kui suur peaks siis olema õpetaja ametipalk? Eelmisel aastal oli Eesti miinimumpalk 278 eurot, õpetajate miinimumpalgamäär oli 608 eurot. Eesti keskmine palk ulatus 831 euroni ning üldharidus- ja kutsekoolide 13 500 õpetaja keskmine palk 818 euroni (munitsipaalkoolides 785 euroni). Kui suur võiks olla õpetaja keskmine palk ideaalis? Riigi keskmine? Kümme protsenti kõrgem? 20 protsenti kõrgem? Või on olulisem, et miinimumpalk oleks riigi keskmise tasemel, nagu nõuab haridustöötajate liit? Ja kui see on kokku lepitud, siis kas sama palka peaksid saama ka kõik lasteaiakasvatajad ning kõrgharidusega kultuuri- ja meditsiinitöötajad?

Igal juhul Eesti keskmine palk tõuseb ja õigustatud ootused on kõigil riigieelarvest palka saavatel töötajatel. Kas õpetajate ootused on esmatähtsad? Minu arvates on. Usun, et sama meelt on enamik ühiskonnast ja valitsuskoalitsioonist, opositsioonist rääkimata – laialdane toetus õpetajate streigile on selle kinnitus. Kas saavutame kokkuleppe, et õpetajate palgakasv võiks olla kaks korda (kolm korda, neli korda) suurem kui teistel elualadel?

Olen kinnitanud, et 1. jaanuarist peab õpetajate palk tõusma. Teisiti ei ole mõeldav! Kui palju, ei ole praegu võimalik öelda. Aga kindel on see, et oodatud oluline palgatõus ei saa sündida lihtsalt raha juurde andmise teel – lisades streikijate nõutud haridustöötajate lisarahale teiste eluvaldkondade õigustatud nõudmised, on lisaraha vajadus kaugelt üle eelarve võimaluste piiri.

Jah, vajame palgatõusuks lisaraha vastavalt majanduse edenemisele ning senine, kaugelt üle riikide keskmise ulatuv seitse protsenti rahvuslikust rikkusest haridusele võiks ka edaspidi olla meie siht. Aga sellest ei piisa. Lisaks peavad kõik osalised vaatama üle nende käsutuses oleva haridusraha ja suunama kokkuhoitava raha eelistatult õpetajate palkadeks. Ja kuidagi ei pääse me ka koolireformist – kulutused sündimata laste koolikohtadele tuleb tegemata jätta ja suunata vabanev raha samuti palgatõusuks.

Kui me seda kõike tõesti tahame ja suudame ka otsusteni viia, siis on kolme aasta pärast võimalik, et keskmine õpetaja viib koju riigi keskmisest 20 protsendi võrra kõrgema palga.

Haridus- ja teadusministeerium selle nimel igal juhul töötab ja ootab kõiki pooli endaga kaasa töötama.