Juhtkiri: demokraatia mängimine

Tallinna linnavalitsus plaanib kulutada 259 000 eurot – üle nelja miljoni krooni – selleks, et korraldada linnaelanike seas küsitlus, kas nad soovivad tasuta ühistransporti või tahavad sõidupiletite eest maksta. Summa suurus ise juba tekitab küsimusi, kuid samavõrra on veider ka küsitlus ise.

Muidugi võib ju öelda, et demokraatia ongi aeganõudev ja kallis protsess. Võib öelda, selleks, et inimesed saaksid oma arvamust avaldada, on vaja neid teavitada, neile küsimust seletada, ja lõpuks korraldada küsitlus ise ning tulemuste analüüsimine. Aga asi ei ole mitte niivõrd küsitluses ja demokraatias üldisemalt, kuivõrd konkreetses küsimuses endas.

Selliseid avaliku arvamuse küsitlusi, mille tulemus on juba ette teada, tavatsetakse nimetada võltsküsitlusteks. Siin ei peeta silmas mitte seda, nagu oleks tulemused võltsitud, vaid seda, et demokraatiat teeseldes jõutakse vastuseni, mis oli teada juba enne küsitlust. See on põhjus, miks ei peeta väga mõttekaks arvamusküsitlusi näiteks selle kohta, kas inimesed sooviksid maksude alandamist või palgatõusu.

Praeguse arvamusküsitluse ohtlikkus ei ole peamiselt isegi mitte selles, et see kõik tuleb millegi muu, olulisema arvelt, vaid see, et selline demokraatia mängitsemine seab pikapeale ohtu arusaama demokraatiast endast. Ja sellist muretsemapanevat tendentsi võib pealinna juhtimises näha juba mõnda aega.

Teine oluline aspekt selle küsitluse juures on, et see on mugav viis otsustajaid vastutusest vabastada. Ühistranspordi eest tasu kaotamine on otsus, mis vajaks spetsialistide analüüsi, mida see tooks kaasa linnaeelarvele, mida transpordisüsteemile, mida kasutajatele.

16. jaanuari Postimehes tõi Hannes Luts välja mõned olulised tähelepanekud, mis võivad tuua kaasa olukorra, kus ka tasuta ühistranspordist võib olla pigem kahju kui kasu. Samas on argumendiga, et rahva hääl on jumala hääl, väga kerge lükata vastutust prognoosimatute tagajärgede eest nende õlgadele, kes küsitluses valiku teevad, ja tegelikud otsustajad on nii priid koormast hiljem oma tegevuse eest aru anda.

Muidugi on kogu olukorral oma hariv funktsioon, eriti noorpoliitikutele, kes saavad toimuvast praktilise õppetunni. Rääkimata lähenevatest valimistest, milles on teistel erakondadel tasuta ühistranspordile ilmselt üsna vähe vastu panna.

Kuid 259 000 eurot pluss aastateks linnale saamata jääv tulu on praegusel ajal, mil raha vajaks hädasti mitmed muud linna kohustused, ühe valimisponnistuse ja noorpoliitikute praktilise õppetüki eest liiga kõrge hind. Politoloogiat õpetavad ülikoolid ja valimisvõitlust tuleb pidada erakonna, mitte linna raha eest. Need on veel mõned põhitõed, mida tasub meelde tuletada.