Põhjamaade Investeerimispanga asepresident, kuus aastat Helsingis elanud Gunnar Okk leiab Postimehele antud usutluses, et Soome heaoluriigist hoolimata ei jookse Eesti oma ärksamast tööjõust kunagi tühjaks.
Gunnar Okk: «Soome teeb kõik, et eestlased saaksid Soome tulla.»
3. märts 2012, 16:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhjamaade Investeerimispank on Helsingis peale Eesti saatkonna teine maja, mille juures iga päev võib näha lehvimas Eesti lippu. Põhja ja Balti riikidele kuuluv pank on andnud Eesti projektidele üle 600 miljoni euro laenu, kuid kõneleme asepresident Gunnar Okiga hoopis sellest, millised on Eesti ja Soome majanduskeskkonna põhimõttelised erinevused ning millised koostöövõimalused, hoolimata erisustest ja ka omavahelisest konkurentsist.
Kahesuunaline liiklus
Aastal 2012 on Soome ettevõtjad jätkuvalt huvitatud Eestisse investeerimisest, osa ka Eestisse kolimisest, kuid toimib ka vastupidine protsess. Eesti elanikud tahavad Soomes töötamise kaudu saada osa just sellest heaolust, kõrgemast palgatasemest ja sotsiaalkindlustusest, mille kulude eest Soome firmad oma tegevust mujale viivad.
See on mõnes mõttes paradoks, mida Postimees palub mõtestada ka Gunnar Okil.
«Kogukulutuste tase, milles Soomes on tööjõukulud suurimad, on muidugi peamine motiiv Soome ettevõtjale Eestisse minna,» märgib Okk. «Samas pole ettevõtja jaoks vähem tähtsamad ka asjaajamise lihtsus, kõikvõimalikud riskid ja nende haldamise võimalused. Oma osa on siin kindlasti tänapäeva Eesti üldisel imagol ja senisel edulool, madalatel maksudel,
eurol, Schengenil ja suhteliselt madalal korruptsioonitasemel.»
Teistpidi sunnivad Soome ettevõtjaid mujal võimalusi otsima Soome majanduskeskkonna iseärasused. Gunnar Okk osutab, et Soome on olnud aastaid maailma kõige konkurentsivõimelisemate maade võrdluste ja edetabelite tipuriikide seas, aga välisinvesteeringud Soome pole viimasel ajal kasvanud, viimased neli aastat on isegi kahanenud.
Investorite jaoks on suur risk ka Soome tööturuga seotud seadused ja tugevate ametiühingute tegevus.
«Kui lennujaamad ja sadamad streikisid, siis arvutati kokku neid miljoneid ja miljardeid, kui palju Soome sellega iga päev kaotas. Ametiühingutel on väga tugev positsioon, nende aktsioonid võivad olla äritegevuse seisukohalt väga kulukad. Investor lihtsalt peab ka seda riski hindama. Kuidas ta seda aga teeb: vaadatakse minevikusündmusi.»
Soome tööturgu mõjutab peale selle elanikkonna koosseis. «Soome on vananeva elanikkonnaga maa, mis ei suuda enam ise oma aastatega üles ehitatud heaoluriiki üleval pidada,» märgib Gunnar Okk. «Põhimõtteline pöördepunkt oli 2009. aastal, kui esimest korda Soome ajaloos ületas 60 eluaastat tähistavate inimeste arv 18. sünnipäevani jõudnud elanike oma.»
Keskmine eluiga on Soomes praegu 79 aastat, sh naistel 84 aastat. Elanikkonna vananemise vastu aitab välistööjõu sissetoomine ja Soome jaoks on eestlased parim variant võimalikest, ehkki üksnes Eestist pärit töötajaist ei piisa.
«Mitte ainult eestlased ise ei pürgi Soome, vaid ka Soome teeb omalt poolt kõik selleks, et nad tulla saaksid,» märgib Gunnar Okk.
«Ma olen aga kindel, et Eesti ei jookse ärksamast tööjõust kunagi tühjaks,» lisab Põhjamaade Investeerimispanga asepresident. «Teisel maal töötamine ei tähenda mitte ainult suuremat palka, vaid sellega võib kaasneda hulk lisaprobleeme ja asjaolusid, mille olemasolust inimesel enne aimugi ei olnud.»
Kalevipoeg rabab pikki päevi
Okk toob siinkohal esile vajaduse pidevalt edasi-tagasi sõita, ebapiisava keeleoskuse, tunduvalt suuremad kulutused harjumuspärase elustandardi säilitamiseks, sotsiaalkindlustuse probleemid, töökultuuri ja -moraali erinevuse, ka perekonnast ja sõpradest
eemaloleku.
«Paljudele inimestele ei pruugi selline elumuutus lihtsalt sobida, eriti kui see olukord jääb pikalt kestma,» leiab ta.
Üht tähelepanuväärset erinevust soomlaste ja eestlaste vahel näeb Gunnar Okk veel. «Minu meelest on selleks suhtumine oma riiki ja selle riigi institutsioonidesse. Keskmine soomlane usaldab ja austab neid oluliselt rohkem kui eestlane.»
Kuidas aga Soomes Eesti tööjõudu suhtutakse? Viimasel ajal Eestis käibele tulnud nime Kalevipojad all mõeldakse eelkõige just neid, kes töötavad Soomes periooditi ja naasevad siis Eestisse. Oki hinnangul on soomlastel sellise võõrtööjõu suhtes kõrged ootused. «Nad teevad kõiki neid töid, mida soomlased ise teha ei taha – ning on seejuures kohalikest virgemad ja vähenõudlikumad.»
Samuti on Kalevipoegade töö enamasti odavam, nad on nõus tegema pikki päevi ja töötama isegi nädalavahetustel, mis töö tellijatele üldiselt väga hästi sobib. Seejärel naaseb Kalevipoeg aga Eestisse pere juurde või lihtsalt teenitut kulutama.
Kui aga eestlane on Soomes ametlikult registreeritud ning juba piisavalt kaua seal elanud, tekib tal õigus töötu abirahale, eluasemetoetusele ja muudele sotsiaaltoetustele, See on Oki sõnul tekitanud diskussioone ka ajalehtedes. Näiteks kirjeldati juhtumit, kuidas Soomes töötuks jäänud pereisa ei plaanigi Eestisse naasta, sest saadavast abirahast jätkub nii elamiseks kui ka veel Eestis oleva pere toetamiseks. «Enamik reaktsioone sellele olid pigem negatiivsed,» märgib Okk.
«Üldine suhtumine eestlastesse on minu meelest pigem hea,» resümeerib ta.
Nii võistlejad kui partnerid
Gunnar Okk, kes loeb end Eesti-Soome koostöö suureks entusiastiks ja oli ka neli aastat tagasi koos suursaadik Jaakko Blombergiga kahe maa peaministrite tellimusel koostatud Eesti-Soome koostööraporti autor, näeb ka praegu selleks häid võimalusi.
«Eesti ja Soome on nii maailma kui muu Euroopa taustal mõlemad piiratud ressurssidega väikesed maad, seega suhteliselt sarnases olukorras,» märgib ta. «Mõlemad maad peavad tegema valikuid arendusvaldkondade vahel ja kasutama oma piiratud ressursse fokusseeritult – seal, kus on suurem tõenäosus jõuda tipptasemele.»
Suures plaanis on tähtsaimad ühised infrastruktuurid ja ressursside ühiskasutus energeetika, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, siseturvalisuse ning kaitsekoostöö alal. Võimalusi teha koostööd on omavahelises otstarbekas tööjaotuses hariduse, teaduse ning tervishoiu alal. Ühiselt võiks planeerida tööjõudu ja arendada turismi.
«On aga kaks valdkonda, kus Eesti-Soome koostöö võiks minu meelest anda unikaalseid tulemusi. Need on kultuuri ja ühise infoühiskonna arendamine,» usub Okk,
Tema hinnangul on oluline mõista, et koostööl on mõtet, kui mõlemad pooled saavad sellest enam-vähem ühtmoodi kasu. Lootusel, et Eesti saaks lihtsalt mingis Soomes hästi välja arendatud valdkonnas kaasa sõita, on vähem alust.
Postimees tundis huvi, kas Eestil oleks mõeldav ära kasutada Soome kogemusi majandussuhete arendamisel Aasia riikidega. Hiljuti näiteks tegid Soome väliskaubandusminister Alexander Stubb ja Eesti välisminister Urmas Paet ühise visiidi Indoneesiasse.
«Poliitiliselt on selline suhete arendamine muidugi ilus ja tore ja mõni konkreetne ühine äritehing võibki toimuda. Samas mingit laiemat majanduslikku sisu on siit minu meelest raske leida,» jääb Okk ettevaatlikuks.
Koostöö ulmeline sümbol
Soome on kujunenud Eesti lennuväravaks Aasiasse, kuid samal ajal räägitakse Eestis, et Hiina lennukid võiksid maanduda hoopis Tallinnas. Näiteks Finnairil või Vantaa lennujaamal ei oleks mingit põhjust selle üle heameelt tunda. Sama lugu on Eesti võimalustega õppida Soomelt nende idakaubanduse ehk Venemaaga toimuva kaubavahetuse meetoditest.
Omal ajal oli idakaubandus Soome tööstusele väga kasulik, sest kõrge hinna eest sai müüa kaupu, millel mujal ei pruukinud turuväärtust ollagi. «Ega põhijoontes pole asi ka praegu muutunud: Soome müüb Venemaale valmistooteid ja ostab sisse tooraineid. Mingeid erilisi oskusi või eeliseid võrreldes Eestiga pole siit minu meelest kuskilt välja paistnud.»
Soome-Eesti koostööprojektide helesinine unelm on juba aastaid olnud Helsingi-Tallinna raudteetunnel. Kuigi see on ulmeprojekt, tehakse ikka uuringuid ja küsitlusi. Miks? Gunnar Oki sõnul käsitles seda ka nelja aasta tagune koostööraport. «See teema on intrigeeriv sellepärast, et tehniliselt on tunnel täiesti teostatav. Ehitus võtaks aega umbes kümme aastat ning see poleks füüsiliselt töömahult palju suurem kui kõigi Soome allmaaehituse firmade ühe aasta töömaht kokku.»
Rahaliselt oleks aga vajalik investeering võrreldav uue tuumaelektrijaama rajamise maksumusega. «Selle rahastamine kommertsalusel poleks mõeldav,» tõdeb Okk. «Majanduslik tasuvusaeg oleks aga tuumajaama omast mitu korda pikem.»
Seega on küll väga meeldiv sellest tunnelist mõelda ja selle üle arutleda, seda enam, et Soome seisukohalt oleks sellega loodud maismaaühendus Kesk- ja Ida-Euroopaga, kaubavoogude liikumises saaks ka kokkuhoidu laevadele peale- ja mahalaadimise ajas. Kuid mingite globaalsemate kaubavoogude liikumist selline tunnel ei mõjutaks.
Üks põhjuseid, miks tunnel aeg-ajalt ikka jutuks võetakse, on Gunnar Oki sõnul selle teema väärtus sümbolina, nii projekti suuruse, tulevikku suunatuse kui ka ambitsioonikuse poolest.
Tunneli asemel on reaalsem rajada Euroopa Liidu raha toel Rail Baltic läbi Balti riikide ning Soome põhimõtteline suhtumine sellesse projekti on Oki sõnul kindlasti toetav.