Reformid, mis rootslastel ammu tehtud, on soomlastel endiselt vaid jutuks. Soome on siirdunud lõputa valimiste süsteemi, mis ei lase valitsusel teha hädatarvilikke majanduspoliitilisi otsuseid, kirjutab majanduspoliitika mõttekoja EVA juhataja Matti Apunen. Abi oleks sellest, kui soomlased võtaksid eeskuju Rootsi blokivalimistest.
Traditsioonilise raammistiku järgi on valimiste osad kampaania, hääletamine ja valimistulemust järgiv valitsuspoliitika. Praeguses Soome süsteemis on kampaania, hääletamine ja jätkuv valimiskampaania. Soomes valmistutakse kogu aeg järgmisteks valimisteks, selle asemel et teha tulevikku suunatud otsuseid eelmistel valimistel saadud volikirjale toetudes.
Soomet närib struktuurne puudujääk ja selle lähedane liitlane valitsemise puudujääk. Valitsusel on raske teha neid pikema vaatega majanduspoliitilisi otsuseid, mida Soome praegu hädasti vajab.
Arvud on rängad: 20 aasta pärast on Soomes pool miljonit pensionäri rohkem kui praegu. Sotsiaal- ja tervishoiuteenuste vajadus kasvab 20–30 protsenti.
Eduskunta valimised 2011. aasta aprillis olid erandlikud. Põlissoomlased saavutasid ennenägematu maavärina mõõdus võidu ja vanadest suurparteidest sai Keskustale ning sotsiaaldemokraatidele osaks valus kaotus.
Kokoomus võitis, aga Põlissoomlaste, keskpartei ja sotsiaaldemokraatide omavahelised häälteerinevused olid väiksed.
Valitsuskõnelused olid erakordselt käänulised. Valitsus oleks tulnud ametisse nimetada kuu aega pärast valimisi, 19. mail, aga veel 2. juunil jõuti tagasi algpunkti, kui vasakerakonnad lahkusid kõnelustelt. Valitsuskõnelused näisid olevat täielikus ummikus.
Vasakerakonnad tulid läbirääkimiste laua äärde tagasi ja jõudsid lõpuks peaminister Jyrki Kataineni valitsusse, ent see armastuseta alanud abielu pole olnud kõige kergem.
Valitsuses tekitab hõõrumisi pensioniea tõstmine, mille pärast peamised valitsusparteid on peaaegu iga päev üksteisel turjas. Suurim poliitiline umbsõlm on valdade reform, milles pannakse ette vähendada valdade arvu praeguselt 336-lt umbes 70-le. Valdade reform on opositsiooni jaoks hiiglaslik kaigas poliitiliseks mänguks ja oktoobris toimuvateks kohalikeks valimisteks. Ennekõike puudutab see allamäge vajunud Keskustat, mis on tugev haja-Soomes.
Lõpptulemuseks on segu, mille osad on surve majandamise remondiks ja aneemiline valitsus, millel on nõrk mandaat majanduspoliitiliste otsuste tegemiseks. Soomes jälgitakse, suu pruntis, Rootsit, kus on majanduses tehtud just neid asju, mis on Soomes alles kavatsuste lehel.
Kokoomus oli võimu tipus 5. veebruaril kell 20.02. Siis avaldati presidendivalimiste eelhääletuse tulemused ja oli selge, et Sauli Niinistö saab presidendiks ning kolmkümmend aastat kestnud sotsiaaldemokraatide võim presidendilossis lõpeb. Niinistö võit oli massiivne, ülekaalukalt suurim praeguse valimiskorra ajal. Samal ajal oli Kokoomus peaministripartei ning nende toetus oli gallupite järgi 23 protsenti.
Kohalikel valimistel on Kokoomusel siiski raske. Valdade reformi taak on tõepoolest raske, kui Kokoomus ei saa selget tuge sotsiaaldemokraatidelt. Peaminister Jyrki Kataineni (Kokoomus) ja rahandusminister Jutta Urpilaineni (sotsiaaldemokraat) koostöö paistab riiutu, ent nende erakondade avalikust mõttevahetusest leiab sama vähe ülesehitavat kui hokivõistluste õllesabast.
Presidendivalimiste finaalis olid vasakparteid esimest korda toetajate pingil. Oktoobris, kohalike valimiste ajal, näeme, kui püsivaks nende rollimuutus osutub.
Kui Soomes on punaroheline mõtteviis tavaline, siis praegu on see kaldunud pigem rohepunaseks. Roheliste eluviisi-agenda on ligitõmbav linnaelanikele ja noortele. Roheliste presidendikandidaadi Pekka Haavisto kampaania oli erakonnale suur edulugu, ehkki valimiste teises voorus jäi ta nõrgaks ega ohustanud tõsiselt Sauli Niinistö saamist presidendiks.
Rohelised suudavad siiski säilitada osa presidendivalimiste aegsest tõusust. Samal ajal otsivad vasakpoolsed palavikuliselt mõnda sadat tuhandet valijat, kelle toetuse nad kaotasid Eduskunta ja presidendivalimistel.
Vasakpoolsed on kaotanud toetust eriti maapiirkondades ja kahanevates tööstuslinnades. Neis paikades sidusid inimesed parlamendivalimiste ajal oma lootused Põlissoomlastega ning presidendivalimistel majandusmees Niinistöga.
Soome valitsemise puudujäägile on olemas lihtne, elegantne ja lähipiirkonnas järele proovitud lahendus. Selle nimi on blokivalimised.
Blokivalimiste süsteemis lähevad erakonnad valimistele nii, et valija teab valikust tuleneva valitsuskoalitsiooni ja valitsemisprogrammi põhijooni. Teisiti öeldes tagab see valijale tarbijakaitse. Soome praeguses süsteemis järgnevad valimistele koalitsiooniläbirääkimised, mida peetakse suletud uste taga. Nende tulemus võib olla, et valitsusse pääseb küll see erakond, mida valija tahtis, aga mitte selle programmiga, mida valija arvas erakonna põhilubaduste hulka.
Rootsi süsteemis saab võimule see blokk, mis saab enamiku häältest. Süsteem on armutu, aga selge. Pole tarvis arvestada erakondade blokisiseseid suhtelisi tõuse ja langusi.
Soome tardus eelmisel kevadel, nuputades, mida Põlissoomlaste maalihkelaadse võiduga koalitsiooniläbirääkimistel ette võtta. Rahva tahet tuleks arvestada, aga kuidas? Põlissoomlaste jätmine valitsuse ukse taha tekitas paljudele poliitilise trauma.
Aga ennekõike annaks blokivalimised valitsusele mandaadi teha jõulist majanduspoliitikat. Valitsus ei peaks kartma iseenda varju.
Matti Apunen on mõjuka majanduspoliitikale keskendunud mõttekoja EVA (Elinkeinoelämän valtuuskunta) juhataja ning endine Aamulehti peatoimetaja.