/nginx/o/2022/04/26/14508593t1h5d9f.jpg)
Õpetajad nõuavad palgatõusu ja valmistuvad streikima. Valitsuskoalitsioon seletab ühiskonnale, et siseriiklike probleemide lahendamiseks polevat meil võimalusi. Väljastpoolt kiituse pälvimiseks teeb aga Eesti valitsus «kreekat» – kuidas teisiti nimetada haigekassa ja nüüd ka töötukassa reservide enda kätte haaramist.
Kuna ei ole ühtegi fakti, et need kassad oleksid oma raha seadusevastaselt või mitteheaperemehelikult kasutanud, siis tuleb uskuda, et sellega tahetakse näidata riigi eelarvepuudujääki ning laenukoormust väiksemana.
Valitsus kiidabki end vaid viieprotsendilise laenukoormuse omajana kui ELi tublimat. Jättes avalik-õiguslike asutuste – haigekassa ja töötukassa – reservid arvestusest välja, on tegelik laenukoormus umbes kolmekordne ehk 12–15 protsenti SKTst.
Raha on juurde vaja. Ameerika eeskujul meie raha juurde trükkida ei saa. Võtta laenu? Võlg on aga võõra oma. Kulusid vähendada? Seda on tehtud, aga lõpmatuseni pole seda võimalik teha. On riigi funktsioone, mille kulusid üha kärpides ja töötajaid julmalt näljapajukil hoides võime saada tulemuseks riigi enda jätkusuutmatuse.
Riigi üks põhiseaduslik funktsioon on tagada igaühe õigus haridusele. Ilma õpetajateta ei ole see võimalik. Õpetajate rahulolematus oma madalate palkade üle ei tekkinud eile. Valitsus on aga lahendused pidevalt edasi lükanud. Põhjendusi leitakse alati, kui puudub poliitiline tahe.
Õpetajad ei soovi ülekuldamist. Eesti keskmisest palgast viiendiku võrra suurem palk ei ole ju seda. Kui me tõesti väärtustame haridust, peame hoolima ka õpetajaist.
ELi institutsioonid arutlevad ja analüüsivad juba aastaid liidus finantstegevuse või finantsteenuse maksu sisseviimise üle. Valida on kahe maksu vahel, mis seataks sisse üleeuroopalisena.
Meilgi vilksatab aeg-ajalt selle kohta mõni viide, aga reeglina loetletakse riike, kes on selle vastu (Ühendkuningriik, Rootsi, Holland jmt). Samal ajal jäetakse mainimata, et näiteks Soomes, Ühendkuningriigis, Hollandis, Saksamaal, Belgias, Poolas jne on juba võetud erinevad meetmed finantssektori maksustamise vallas.
On üsna mõistetav, et üleliidulise finantsteenuse maksu kehtestamist kardetakse ennekõike kui vastava siseriikliku maksu kaotajat ja sellega väheneksid riigi tulud. Samas ollakse ühel meelel, et finants- ja majanduskriisi raskust pole õiglane panna ainult elanike õlule.
Kriis puhkes ju pankade võetud ülemäärastest riskidest. Finantskriis kasvas ruttu üle majanduskriisiks ja sotsiaalkriisiks. Riigid on raskustes, töötajad tööta, hinnad tõusul ja palgad languses. Siiski pole kõigil raske – mõne aja eest avaldas Eesti Pank Eestis tegutsevate pankade eelmise aasta puhaskasumi – 663 miljonit eurot!
Eesti riigi maksuseadused võimaldavad välisettevõtetel siin teenitud tulud riigist välja viia, et teenida oma koduriigi eelarve huve ja vajadusi. Kas see on õigustatud ja õiglane meie riigi ja tema elanike suhtes?
Praegu saame iga kuuenda euro ELilt. See tulu ei kesta igavesti. Nii kaua kui on riik, on tal ka püsikulud. Praegu räägime haridusest. Ei ole sugugi kindel, et koolireformi läbiviimine tagaks hariduse piisava ja pikaajalise rahastamise. Vaja on põhimõttelisi muudatusi ja dogmadest lahtiütlemist.
Koolireformi kõrval vajame ka maksureformi. Me ei pea siin jalgratast ise leiutama, eeskujud on Euroopast võtta. Miks mitte alustada finantstegevuse maksu sisseviimisest.