Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et seda struktuuri, millesse lääs Afganistanis investeerib raha ja sõdurite elusid, päriselus ei eksisteeri.
Ahto Lobjakas: Afganistan, kujuteldav riik
1. märts 2012, 12:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järjekordne ja ettenähtavaks ajaks viimane katse läänest utoopiat eksportida hakkab lõpule lähenema. Rahvusvaheline üldsus (loe: USA) valmistub Afganistanist 2014. aastal lahkuma.
Vastutus julgeoleku eest loodetakse loovutada Afganistani valitsusele (loe: etnilise külakuhja otsas kõikuvale presidendile Hamid Karzaile). USA tahab säilitada mõned baasid, aga selleks on tänapäeva maailmas vaja Afganistani avalikkuse nõusolekut. USA-l ei õnnestunud möödunud aastal nõusse saada Iraaki ja on kaheldav, et see juhtuks üha kannatamatumas Afganistanis.
Viimaste nädalate sündmused riigis osutavad, et patsient – nagu Afganistani riigi ja ühiskonnana kujutleb lääs – on suremas. Sellist ühiskonda pole olemas ega ilmselt saagi olema. Kogu enam kui kümne aastaga USA, NATO ja liitlaste poolt maale toodud väärtusbaas on osutunud võõrkehaks, mille peremeesorganism tagasi lükkab.
Demonstratsioonid Bagrami baasis aset leidnud koraanipõletamise ajel on vaid üks paljudest sümptomitest. Palju kõnekam on kahe USA sõjaväelase surm Afganistani siseministeeriumi hoones paar päeva tagasi. Mehed tappis kohalik julgeolekutöötaja ja vastutuse võttis endale kiiresti Taliban, kuid see ei ole loos olulisim. Palju tähelepanuväärsem on juhtunu psühholoogiline mõõde.
Tegu on uue tasemega, uue kvaliteediga sagenevate intsidentide reas, milles kohalik mundrikandja, tsiteerides NATO juhitud ISAFi pressiesindajaid, «pööras oma relva ISAFi liikmete vastu».
Selliste juhtumite puhul pole küsimus mitte niivõrd inimkaotustes, mis on iseenesest halvavad, kuivõrd usalduse hävi(ta)mises. See on mässulistel äärmiselt leidlik strateegia. Viimase topeltmõrva järel ei tööta NATO personal enam Afganistani ministeeriumides.
Ilma NATO nõustajate, instruktorite, treeneriteta hääbub vähimgi lootus, et keskvõimu julgeolekujõud suudaksid riigi NATO-lt 2014. aastal üle võtta. Rääkimata lootusest, et Afganistani ühiskonda õnnestuks suunata läänesuunalistele rööbastele. See lootus on kohapeal nagunii kiire kaduma.
Juba 2007. aastal ütles üks kõrge Briti sõjaväelane eravestluses, et parimal juhul võib Afganistanist paarikümne aastaga saada «midagi Bangladeshi-sarnast».
Nüüdseks on seegi visioon lootusetult ajast ja arust. Taliban – mitte ühtse organisatsioonina, sest seda pole olemas, vaid puštu hõimuühiskonna rõhuva enamuse meelsuse väljendajana – ei lepi millegi vähema kui totaalse võiduga.
Võidu definitsiooniks on ühiskonnakorralduslik segu kompromissitust koraanitõlgendusest ja olemuslikult veel karmimast hõimuseadustikust pashtunwali’st. Siin ei jää mingit ruumi isikuvabadustele või demokraatiale. Õigusriik oleks teoreetiliselt võimalik, niivõrd kuivõrd pashtunwali ja koraani sõnasõnalist rakendamist saab õigusriigiks nimetada.
Afganistanis käib juba aastaid madala intensiivsusega kodusõda. Puštu enamus võitleb lääne kohaoluga valmistudes pärissõjaks tadžikkide, usbekkide ja hazarade vastu. Viimased teavad, mis on teoksil. Kõige kohal balansseerib Hamid Karzai, väikese puštu hõimu pealik, kelle autoriteet toetub ISAFile ja keda ei usalda Taliban ega mitte-puštud.
Afganistani etnilise mitte-sulatamiskatla taustal kõrguvad kolossidena Pakistan ja India, kes mängivad riigis oma «suurt mängu». Viimane võimalus post-NATO ajastu millelegi stabiilsele rajada kadus rahuläbirääkimiste juhi Burnahuddin Rabbani tapmisega 2011. aasta septembris.
Taandades kõik kõige olulisemale: Rabbani oli tadžikk (ehkki laiemalt tunnustatud mudžahiid ja koraaniõpetlane), tema mõrvaja (turbanisse peidetud pommiga enesetaputerrorist) Talibani saadik.
On sümptomaatiline, et kui kellelgi on küsimusi, kui keegi otsib vastuseid, siis see on lääs. Taliban ja puštud ootavad kõigutamatult ettemääratut. Kohtuvad kaks teineteisele täiesti võõrast ühiskondlikku loogikat ja nendevaheline distants 21. sajandil on nii suur kui vähegi saab olla.
Me võime Afganistani kujutleda riigina, aga seda struktuuri, millesse lääs investeerib raha ja sõdurite elusid, päriselus ei eksisteeri. See, mis eksisteerib, on 30-aastasest sõjapidamisest ja ebastabiilsusest umbe kasvanud hõimuühiskond, kus lojaalsus (rääkimata koostööst ja kõigest muust, mis on potentsiaalselt kestev) rajaneb meie jaoks hoopis võõrastel alustel.
Ilmselt küsitakse läänes 2014. aasta lähenedes üha tungivamalt, kas ISAF ja USA on oma ülesande täitnud? Õigem oleks küsida, kas sellist ülesannet üldse saab täita? See, mis oli tehtav 19. sajandi koloniaalajastul ja 20. sajandi keskpaiga progressiusu valgusel, on tänapäevase lääne käeulatusest väljas.
Probleem ei ole mitte ainult ressurssides ega muutunud suhtumises lahinguväljakaotustesse. Probleemiasetus on nihkumas hoopis sügavamale: kas on mõtet (ja kas üldse tohiks) minna teise ühiskonna ja tema jumala(te) vahele? Praegu kaldub vastus tunduvalt enam «ei» suunas kui veel 10–20 aastat tagasi. Spenglerlikust perspektiivist võiks öelda, et tegemist on allakäiguga, eneseusu, oma absoluutse ja universaalse tõe- ja õigusetaju minetamisega.
Nende jaoks, kes eelistavad lihtsamaid mõtteid, võib küsimuse sõnastada nii: kui Afganistani ei suudeta riigina stabiliseerida, siis kelle süü see on? Stabiilsuse maaletoojate (lääne) või pakkumise objektide («afgaanide») süü? Vastuse asemel veel kord – lääs on olemas, «afgaanid» mitte.
Sel tasandil, millel on reaalne igapäevane päikesetõus, linnulaul, liiklusummikud ja inimsagin Kandahari Märtrite väljakul, on olemas puštud, tadžikid, usbekid ja teised, kellevahelistesse suhetesse ei ole läänel – siia kuulub ka Eesti – õnnestunud mingit kestvat muutust tuua.