Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Parimatest parimad luulekogud

Kirjanduse sihtkapitali 2011. aasta auhindade põhižürii koosseisus Rebekka Lotman (esimees), Marika Mikli, Triinu Tamm, Toomas Kall ja Margus Kasterpalu valis nominentideks järgnevad luuleraamatud. 

Mari Vallisoo
«Koidutäht koolivihikus»
Ilmamaa,
86 lk

Tagakambri luule

Riigi kultuuripreemia laureaat Mari Vallisoo oleks nagu klassik, ehkki Vallisoo enda tagasi- või peidusolek protesteerib selle vastu. Napi-, aga täppissõnaline on Vallisoo looming.

Maalehes ilmunud loos on Sulev Oll iseloomustanud seda nii: «Õigupoolest tundub, nagu Vallisoo oma raamatutes ei kõnelekski. Või kui, siis ütleb vaid hädavajaliku. Viskab märksõna, millest piisab, et muuta lugemine ühtaegu kergeks ja raskeks. Kerge ja raske on Vallisoo raamatutes jaotunud nii: sõnad tunned kergesti ära, mõte aga jõuab pärale veidi hiljem. Siis, kui sa ennast enam selle eest kaitsta ei oska.»

«Koidutähe koolivihikus» arvustuses osutab Külliki Kuusk Vallisoo matemaatilisele kujundiloomele: «Oma luuletustes armastab ta sageli liita ja lahutada, koondada-taandada, seal on jagajad ja lugejad, tõstetakse asju või iseennastki ruutu ja kuupi.» Lihtsaid elulisi asju ja olukordi ümbritseb müütiline maailm. «Mari Vallisoo on bettialverlik eluarvu otsija,» resümeerib Kuusk. Vikerkaares Vallisoo luulest kirjutanud Vilja Kiisleri sõnul paistvat luuletajale olemasolu asjade kaudu. «Vahest polegi teist nii asjalikku luuletajat.»

Tuleb kriitikutega nõustuda. Vallisoo kõnetab meid «aeg­ruumide tagakambrist», kus varjab end üks tõde sisaldav arv. Aga «mis number, vot see on küsimus». Luuletaja enesemääratlus, see «lüüriline mina», mis asetub isiku ja teksti vahel, on imaginaararv i. Nõnda pealkirjastatakse koguni üks luuletus 50. leheküljel. Lõin lahti «Koolimatemaatika entsüklopeedia».

Nii ongi: 1777. aastal Euleri poolt imaginaarühiku tähistajana kasutusele võetud i on kompleksarv, mis omakorda on määratud tema põhiomadusega i ∙ i = – 1. Kujuteldavate ühikute korrutis, mis lõpeb miinuses! Milline võimalus kujundiloomeks! Teisal (lk 17) ütlebki luuletaja matemaatika olevat «pimeda maailma metafoori».

Köitev on aga Vallisoo liivilik lihtsus. Kaks korda on ta Liivi luulepreemia saanud, viimati selles koguski ilmunud «Ei ehita» eest. Lugegem mitu korda raamatut lõpetavat nelikut «Esimene lumi»: «Hall majake seisab. / Lähen laps üle õue. / Kuldõled sääl sees on. / Ja hellvalged talled.» Ja te tunnete, kuis viibite ühtäkki keset pühalikku ja rahustavat ilu.

Rein Veidemann
TLÜ EHI professor / ­Postimees
--------------------------
Kaur Riismaa  
«Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd»
Jumalikud Ilmutused, 196 lk
 (:) kivisildnik
«Liivlased ja saurused. Valuraamatu I köide»
Jumalikud Ilmutused, 61 lk

Kodumaise luule kullaproovid

Kaks möödunud aastal ilmunud luuleraamatut (:) kivisildniku kirjastuselt Jumalikud Ilmutused (JI). JIst on saanud või saamas omamoodi cult-kirjastus, kust naljalt viletsat raamatut ei tule, kuna kirjastuse peremehe kirjandusmaitse on hea.

Julgeksin võrrelda JId Briti sõltumatu plaadifirmaga Hyperdub Records, ja seda mitte ainult kvaliteedi, vaid ka kergelt tehnoidse üldesteetika tõttu. Raamatud oma ühetaolise kujundusega nagu kaks humanoidset venda. Väline ilu ikka loeb ka.

Kaur Riismaa on dramaturgiatudeng ja «Me hommikud, päevad, õhtud, ööd» tema debüütkogu, mille eest Eesti Ekspress noormehe aasta alguses ka oma traditsiooniliste tulevikutähtede hulka arvas.

Kui nende tulevikutähtedega on mõnigi kord nii, et tegelikult tulevikus neist kuigipalju enam ei kuule, siis Riismaal tundub potentsiaali olevat. Potentsiaal saamaks suureks eepiliseks kirjanikuks, kes käsitleb suuri, sajanditepikkuseid teemaplokke – olemaks Jaan Kross, Mats Traat või Ene Mihkelson.

Riismaa iga luuletus on romaani väärt, on tema kohta kirjutatud, ja õigusega. Ei rohkem ega vähem kui terve 20. sajand võitlusväljaks, millest neid lugusid jutustatakse – jah, tõesti, jutustatakse lugusid – luuleraamat, mis jutustab lugusid.

Peamine on asja juures aga see, et need lood on ka huvitavad, ja usun, et kõikidele arusaadavad ja oletatavasti kõiki puudutavad. Dramaturgiaõpingud annavad raamatus ka tunda, püüdsin ette kujutada, kuidas oleks nende erinevate elusaatuse ja geneetilise materjaliga eesti inimeste monolooge näiteks teatris kuulda, ja tundus, et võiks olla hea küll – silme ette tuli Merle Karusoo.  

Kui 25-aastaselt inimeselt eeldaks, et ta luuletab kas tungidest, armastusest, Platonist või Nietzschest, lumehangest väljas, seksivatest oravatest männi otsas, supermarketist või revolutsioonist, eelkõige aga iseendast, siis seda üllatavam on, et Riismaa debüütkogus kohtame tekste, mille oleks kindla käe ja võrdlemisi külma ning täpse professionaalsusega kirja pannud juba mõni vanem kirjanik – keegi, kellel on soe villane vest seljas ja kes on kõike näinud.

Nagu (:) kivisildnik alustas oma luuletajateed futuristi ja sämpladeelikuna (keegi, kellele meeldib töödelda ja ristata juba olemasolevaid tekste) võib Riismaa suurejoonelise sooritusegi taga mõelda kellestki, kes näppab tekste ja teemasid, liigub juba kuskil valmisoleva selja taga ning vajadusel kasutab, ja oskuslikult. Tal on kaart ja ta oskab seda kasutada. Olenemata meetodist või lugude päritolust, on tulemus nüansirikas, detailne ja elulähedane ning mitte kordagi ei jää muljet, nagu oleks tegu kellegi soov­unelmaga olla näiteks Günther Grass. Riismaa pole projektsioon.

(:) kivisildnik nagu juba mainitud alustas luuletajateed futuristina, industrialistina, masinistina jne. Järgmine sõna võiks tulla loogilisena «katlakütja», aga siis kisuks asi kuhugi valebiograafiasse (ometigi kirjanduse, kuid vist mitte kirjanduskriitika õigus). Sergei Dovlatov oli katlakütja. Sarnasused ja erinevused (:) kivisildniku ja Dovlatovi vahel – mõlemad head kirjanikud, Dovlatov töötas katlakütjana, (:) kivisildnik mitte.

(:) kivisildniku 2006. ilmunud luulekogu «Vägistatud jäämägi» arvustuses leiab Kalev Kesküla olevat selle autori senise loomingu tipu ja teemakäsitluste vahedaks habemenoaks teritamise. «Satiiripõhi on nüüd saavutatud, kuhu edasi?» küsib Kesküla.

Küllaltki ammendav vastus sellele küsimusele võikski olla «Liivlased ja saurused» – sõnaliselt väga täpne, ökonoomne, viisakalt väljapeetud ja tumedalt elegantne vaade (nagu läbi musta vihma) eestlaste, eesti keele ja kultuuri väljasuremisele, liivlasteks ja saurusteks saamisele, mis (:) kivisildniku valuraamatu valu põhitekitaja on.

Indie-kirjanikust on saanud rahvakirjanik, paljude eestkõneleja. (:) kivisildiku ootuspärane agressiivsus ja sellega seotud väljapoole suunatus on asendunud kui mitte just sissepoole pööratusega, siis hajusama, pehmemaga, ja kuna Vana-Pärnu kalmistu nii raamatutes leiduvates ja väga ilusates mustvalgetes piltides kui ka tekstides olulisel kohal on, siis ka morbiidsema pilguga.

Vana-Pärnu kalmistu ja Vana-Pärnu kui hääbumise reaalne metafoor. «kui keegi / veel üldse / vana-pärnus / elab siis / on ta kellegi / vanaema /// vanamemme / suhe eluga / on rajatud / ebakindlale / alusele /// õige pea /// imbub temagi /maa sisse /// nagu porilomp pärast vihma».

Janar Ala
kriitik
--------------------
Kalju Kruusa
«Tühhja»
Ussimunni, 96 lk

Valimiskõne

Kui luuletaja on ajastu hääl, siis Kalju Kruusa on praeguse ajastu hääle ennetaja. Sest tema viimane raamat «Tühhja» ilmus 2010. aasta viimastel päevadel, enne kõike seda, mida 2012. aasta esimesed kuud kaasa on toonud.

Enne kõike seda, kui vabariigi kõrgemad mehed ja naised auliku taevase saadiku juhendamisel võtavad vastu ühe ebademokraatliku otsuse teise järel. Luuletaja mitte ainult et tunnetab asju, vaid elab läbi kõik selle, millest ta kirjutab. Nii ka Kruusa, kelle «Tühhja» kõneleb ühe tavalise inimese elust Eestis.

Luuletaja elab üldjuhul kehvemini kui koristaja ja tunneb omal nahal kõiki elu mükse ja konarusi. Kiiresti ja põhjalikult, pole tal ju haigekassatki. Kruusa, kelle luuletused on sündinud niihästi bussis kui rongis,  räägib ühiskonnast, mis on rajatud üksteisele augu kaevamise kunstile, kutsub inimesi üles inimlikkusele, rõõmustab, kui mingi väike asigi läheb hästi, muretseb selle üle, kuidas peaksid elama koondatud, jalust ära koristatud emad ja isad, ja seostab Eesti igapäevareaalsuse nii laiade nähtustega, et see üldrahvalik virelemine võib viimati üllaski tunduma hakata.

Kruusa tekstide vahel on võrratud tõlked jaapani luuletajate loomingust,  üks teise järel nagu rusikas silmaauku. No ärge tulge ütlema, et luule ei kõneta. Lugege seda raamatut. Iga rida räägib otse lugejaga ilusas, kaasaegses ja isikupärases eesti keeles.

Väikeste mugandustega võiks streigiplakatitele soovitada ridu: «vähemalt surm on alati vaba / rohkem edasi eluks  ei olegi / vaja?», «karistada olen juba saanud /aga oma kuritööd aina otsin», «süsteem tülgastav ei ole / tülgastavad on ikka inimesed», «meil on endiselt olemas instinktid / mis loomariigis ainsana / loevad ja maksavad», «luuletamine laseb mul elada», «vihast rohelisena isegi magan raevukalt». Põletav mure ebaõigluse pärast viib sinnani, et enam ei tea, kes tuleks maha põletada – õiglased või ebaõiglased? Küsimus on igatahes põletav.

Kalju Kruusa on üks neid kirjanikke, kes on lugenud rohkem kui kirjutanud, palju loetust on luuletajasse alles jäänud ja sealt eesti luule osaks saanud. Sellest on saanud väga hea eesti luule. Aplaus! Ja Kalju Kruusa ärmapoeediks!

Kätlin Kaldmaa
 luuletaja ja tõlkija
--------------------------
Mats Traat
«Vastsed Harala elulood»
Ilmamaa, 187 lk

Biograafiline Eesti

Ammu enne, kui Eestis vallandus mälestuste, biograafiate ja autobiograafiate raamatuteks kirjutamise buum, on seda Harala elulugudega teinud Mats Traat. Kui 1976. aastal esimene raamatutäis epitaafe oli ilmunud – muide samal aastal Traadile väidetavalt eeskujuks olnud Edgar Lee Mastersi «Spoon Riveri antoloogia» eestikeelse tõlkega (tõlkijaks Boris Kabur) –, saadi aru, et Traadi Harala on Manala-Eesti, see surnute pidevalt tihenev aluskiht, millele uus elu läbi põlvnemiste ja pärimuste toetub.

Kui 2001. aastal ilmus Traadilt uus anne Harala elulugusid, andis see siinkirjutajale põhjuse nimetada seda osa Traadi (luule)loomingust eestlaste saatuste entsüklopeediaks. 2002. aastal järgneski entsüklopeedia uus köide «Uued Harala elulood» ja läinud aastal veel üks uus köide, «Vastsed Harala elulood».

Need raamatuks koondatud 182 inimelu, mida jääb lõpetama inimeellaste ühe haru, viimse neandertaallase lugu, pole siiski enam ainult epitaafid, vaid suur osa neist on mingite eredate episoodide või koguni elu tähetundide kirjeldused, üles- ja järeltunnistused ning isegi pihtimused. On pere- ja suguvõsalugusid, milles üks tegelane jutustab teise saatusest ja teine omakorda oma seotusest jutustajaga.

On sohilapsi, reetmisi, kättemaksu, juhuslikke otsasaamisi, endatappe, igasuguseid haigusi. On raamatupidajalikku registreerimist, irooniat ja groteski, helgust ja tundelisust, ikka nii, nagu autor jutustaja iseloomu arvab olevat olnud.

Ajaliselt hõlmab antoloogia, kui neandertaallase sünd 40 060 eKr välja arvata, 19. sajandi lõpust kuni 21. sajandi alguseni. Kaks viimast lugu ongi selles mõttes tähelepanuväärsed. Janar Varikmets räägib, kuidas uues Eestis võidule pääsenud misantroopia röövis temalt elutahte.

«Kas mina suudan kanda Euroopa ühisosa, / kui Eesti kooremgi käib üle jõu?» ägab Varikmets. Järgmisel leheküljel hõiskab aga Ülla-Mai Seller, et «nii huvitav oli elada, et polnud aega surragi!».

Mats Traadi meistrikäsi osutab Harala elulugudega tõdemusele, et iga eestlase elu väärib romaani. Neid katkendeid või kompendiume lugedes avastame (auto)biograafilise Eesti, Traadis endas aga krooniku.   

Rein Veidemann
TLÜ EHI professor / ­Postimees
----------------------
Jürgen Rooste
«Kuidas tappa laulu­rästikut»
Verb, 95 lk  

Luulevahuline õllevahuluule

On bände, kellelt sa ei oota uusi lugusid, vaid ikka seda vana ja juba tuttavat meloodiat. Selline bänd on ka Jürgen Rooste – vähemalt nii mõtlesin Rooste mitmekülgset, paljudel teemadel ning vormiliselt erinevaid luuletusi sisaldavat kogu «Kuidas tappa laulurästikut» lugedes.  

Rooste jõulisemad luuletused on üdini roostelikud, veel enam, need luuletused räägivad temast endast. Luuletuste «Seisundiluuletus, lohakas» või «Maailmavalukoer», «Kohvikupoeet uue aastatuhande esimese kümnendi lõpul», «Üksildane loom vihmas», *(lindgreni ja elu enese ainetel), *(tegime sõbraga «oma isasid»), «Üks asi millele mõtlema hakkasin päev pääle mu vanatädi surma» siirad read kõnelevad Rooste häälega.

Tegelikult saab koguga «Kuidas tappa laulurästikut» kaasa mini-Rooste, kes siis lugejale kõrva poeb ja kohti pisut eputavalt, naeruga võitlevalt, vahel paatoslikult häält võimendades kirjutatu ette kannab. Sest Rooste häält on kuulda kõigis tema luuletustes. Kuid nagu Rooste ise tabavalt märgib, nagu inimesedki, ei pea kõik luuletused sugugi head olema.

Tervet kogu läbib õrn pettumus maailmas, iseendas, inimestes, võib-olla on tegu teatava täiskasvanulikkusega, mida Rooste ise eitab – «mu sõbrad on suureks saanud / mina vist mitte (lk 19). Samas, luuleridadesse Rooste otseselt valu ei vala. Ta ei kaeble. Rooste raskepärasus on nagu tolmukübemed, mida talvepimeduses ei märka, kuid kevadine päike lööb need halastamatult õhus sillerdama.

Rooste luules on kahte tüüpi siirust: Jürgen Rooste siirus ja armastatud poeedi siirus. Viimast – seda noorusest ja edevusest sündinud rolli, armastatud poeeti, kelle pead katab avaliku luuletaja narrimüts – siirust on «Kuidas tappa laulurästikus» õnneks vähem. Rooste saab Roostest üle ja ta laseb rolli asemel sõnadel kõneleda.

Heili Sibrits
Postimees


 

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Märksõnad:kirjandusluulekoguraamat
Samal teemal
nädala näod
Sponsoreeritud artiklid
MAKSUREFORM
online-väitlus: ajateenistus naistele kohustuslikuks?
teaduse rahastamatuse riskid
OLUKORD VENEMAAL
nädala näod
    PEHME VÕI KÕVA
    SURMAKULTUUR EESTIS
    UUS VÄLISMINISTER
    USK JA TEADUS
    RÄNDEPIIRANGUTE OHT
    Viimased uudised
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.eeKõik
    Elu24Kõik
    Majandus24Kõik
    SportKõik
    TallinnCityKõik
    NaineKõik
    TarbijaKõik
    MaailmKõik
    ArvamusKõik
    UudisedKõik
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv