Juri Lotman ja/kui Eesti tekst

Juri Lotman. Foto: ut.ee

Vaimses mõttes elame pantekstuaalsuse ajastul, mille üheks käivitajaks oli eelmise sajandi lõpukümnendeil aset leidnud semiootika ekspansioon. Selle paisuva semiootika-universumi algplahvatuse epitsenter asus 1960ndate keskel Tartus (kuigi juba 1960. aastal oli NSVLi teaduste akadeemia presiidium võtnud vastu otsuse algatada akadeemia süsteemis semiootikainstituudi rajamine, mis jäi üksnes paberile) ja on teadusilmas tuntuks saanud kui Tartu-Moskva semiootikakoolkond.

Pangem tähele: mitte Moskva-Tartu, vaid just Tartu-Moskva koolkond. Muide, seesuguses järjestuses ilmneb ka üks paljudest Lotmani kultuurisemiootika postulaatide kogemuslikest tõestustest: asjaolu, et semio­sfääri äärealal toimuvad protsessid ületavad oma aktiivsuses keskustes toimuvat – selle näiteks võib tuua kas või Rooma riigi langemist perifeeria rahvaste invasiooni survel ning Euroopa ühiskonna erilise elujõu avaldumist 10.–14. sajandini (vt R. Bartlett, «Euroopa sünd». Kunst, 2001, lk 14) – ja võivad viia selle ümberkujunemisele. Lotman on perifeeriat iseloomustanud «ekstsesside arhiivina».

Selle draama esimene vaatus mängiti läbi Eestis ja Tartus, veel täpsemalt lokaliseerituna Lõuna-Eestis asuva Tartu Ülikooli Kääriku spordibaasis 19.–29. augustini 1964 toimunud sekundaarseid modelleerivaid süsteeme käsitlevas suvekoolis. Juri Lotmanist sai selle draama algliigutaja ning järgnevate sündmuste (uute suvekoolide, konverentside, seminaride, semiootikakogumike, monograafiate) inspireerija, arranžeerija ja orkestreerija.

Need viimased rollinimetused on igati omal kohal, sest kes vähegi võtab süüvida Juri Lotmani elu- ja loomingulukku, avastab temas vaimu katkematu väljavoolamise, emanatsiooni allika ning samas selle korrastaja kujundid. Ühtlasi leiab ta end seismas küsimuse ees üksikisiku kohast aja- ja kultuuriloos.

Ent naaskem essee algusesse, pantekstuaalsuse mõiste juurde, mis, nagu öeldud, kujutab endast semiootilise tegelikkusekäsituse ja uurimismeetodi praegust nurgakivi. Lotman määratles kultuuri ühelt poolt erinevates keeltes fikseeritud (erinevalt kodeeritud) tekstide kui tähendusüksuste kogumina, teiselt poolt aga sellesama kogumi mudeli ja tõlgendusmustrina (tekst kui jagamatu terviktähendusega «suur sõna»). Kusjuures, mõlemad, nii «tekst» väikese kui ka «Tekst» suure algustähega on dialoogilises suhtes.

Lotmani õpilane, Tartu semiootikakoolkonna praeguseid liidreid Peeter Torop on üldistavalt valanud selle mõttekäigu maksiimi, mis kõlab nii: «Tekst on see, mida me kultuuris mõistame, ja tekst on see, mille abil me midagi kultuuris mõistame.» Siit tuleneb kaks olulist hargnemist.

Ühelt poolt on tekstidena võetavad kõik kultuuriilmingud alates žestidest, mängulisest käitumisest, rituaalidest ja lõpetades nn kaunite kunstide erinevate avaldistega (maalikunst, skulptuur, arhitektuur, muusika, kirjandus, teater, film, videod ja multimeedialine kunst). Enamgi veel, tekstidena – niivõrd, kuivõrd need akumuleerivad endas mingeid ajaloolis-kultuurilisi eripärasid – on võetavad ka juriidika, poliitika ja isegi majandus. (Seda viimast kogeme nüüd lausa iga päev, kui võetakse kõneks Põhja- ja Lõuna-Euroopa erinevad majanduspraktikad. Nii nagu on erinevates kultuurides erinev käitumine turul, nii on ka turumajandusel erinevad «tekstikujud»).

Iga inimese elugi on võetav tekstina, mille tähendus ilmneb pärast surma, st pärast absoluutse piiri ületust (Juri Lotman: «Millel ei ole lõppu, sellel ei ole ka tähendust.»).

Teiselt poolt omandab tekst kui tähenduse (sh keele) salvesti ja võimendi mitmesuguseid seisundeid, mis on omavahel kas hierarhilises ehk sõltuvuslikus või täiend- ehk komplementaarses suhtes.

Nii on võimalik eristada arhi-, pre-, sub-, inter- ja kontekste ning metatekste. Omavahel linkide ühendatud tekstikogumikke nimetatakse hüpertekstideks. Internet ongi semiootiliselt võttes hüpertekst. Metatekstides omakorda eristatakse autometatekste, mille näiteks on autobiograafiad. Inimesed jutustavad oma elulugu, aga teevad seda mingit mudelit («metat») silmas pidades.

Samuti on aja- ja kultuurilugudega. Nende jutustamise malle on Jaan Undusk nimetanud «metahistoorilisteks žestideks». Kõik see tähendab, et teksti mõistet käsitletakse avardunult, mitte niivõrd püsivate tunnustega objektina, kuivõrd funktsioonina. Lotmani sõnul, «teksti mõistesse viiakse looja ja auditooriumi presumptsioon, kusjuures need ei tarvitse oma mahult kattuda».

Eesti tekst semiootilisest vaatenurgast – see, et üheks sõnaühendiks on «Eesti» ja «tekst» ongi juba esmane semiootiline akt – osutub erakordselt põnevaks fenomeniks, mille uurimine võimaldab näha eestlaste ajaloos ja tänapäevas sarnasusi teiste (väike)rahvastega, aga ka identiteediloome seisukohast olulisi eripärasusi. Ehk teisisõnu, kultuurisemiootika avab nii müütide päritolu ja seosed kui ka toimemehhanismi. Paraku ollakse «Eesti teksti» avamisel alles algusjärgus. Eesti ajalookäsitust, rääkimata igapäevapoliitikast, varjutavad rahvuslik-teleoloogilised stambid.

Informatiivsem tundubki «teiste» kirjutatud, nagu näiteks Seppo Zetterbergi «Eesti ajalugu» (2009). Samal aastal ilmunud Vikerkaare erinumber (7/8, 2009) «Kellele kuulub Eesti ajalugu?» (Marek Tamme sissejuhatava artikli pealkiri) oleks nagu ukse avamine «Eesti teksti», mille käigus selgub näiteks üllatavana, et eestlaste omanimena tuntud «maarahvaski» on tõlge saksa- ja põhjagermaani keelest (Jürgen Beyer) ja et eestlaste talupojakultuuri kõrval eksisteeris ka nende endi kõrgkultuur, mille kandjateks olid linnades ja mõisates sakslaste teenistuses olnud eestlased (Ulrike Plath).

Lotmani suhe Eesti teksti on vaadeldav tema enda käsitletud («Kultuuride vastastikuse mõju teooriast») «oma» ja «võõra» paradigmas. Lotmani tulek 1950ndate algul Eestisse ja Tartusse, mis sisuliselt oli Leningradis (Peterburis) vallandunud juudivaenulikkuse eest pagulusse siirdumine, oli Eesti teksti seisukohast mitmetähenduslik. Lotmani esindatud vene kultuuri vastuvõttu Eestis vääras(tas) stalinistlik režiim. See võrdsustas totalitaarse režiimi ohvritena nii Lotmani kui ka Eesti teksti.

Sillaks Lotmani ja Eesti teksti vahel saab aga sügavate traditsioonidega Peterburi vaimsus ja vene aadlikultuur, mille au- ja eneseväärikustunde kehastuseks Lotman kahtlemata oli. Ärgem unustagem ka seda määratut rolli, mida Peterburi on mänginud 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul eesti haritlaskonna kujunemisel (vt R. Pullat, «Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917». Tallinn, 2004).

Lotmani ja teiste algselt piiterlaste Zara Mintsi, Boriss Je­gorovi, Leonid Stolovitši, Pavel Reifmani, Larissa Volperti, Mihhail Bronšteini ja Rem Blumi looming tõlgendus eesti kultuuri sisekeeles (st «võõra» ületamist) kõrgvaimulise ja teaduseetilise positsioonina, jäädes samal ajal ikkagi esindama (st tõlkimatuks kultuuri sisekeelde) kui mitte «võõrast», siis vähemalt «teistsugust». Piiriks oli siin mõistagi ka vene keel, milles nimetatute teaduslooming valdavalt ilmus ja mis oli nende mõtlemisruumiks.

Pavel Reifman on oma mälestustes kirjutanud, et semiootiline koolkond tekkis just Tartus tänu sellele, et Petrogradis sündinud Juri Lotman «osutus ebavajalikuks Leningradi ülikoolile ja Leningradile ning vajalikuks Eestile, Tartu Õpetajate Instituudile ning hiljem ka Tartu Ülikoolile». Just sellest «ebavajalikkuse – vajalikkuse» vastasseisust areneb 20. sajandi teise poole «Peterburi vaimu paradigma Tartu Ülikoolis» ja siis ühtlasi ka Eesti tekstis.  

Juri Lotman ise on käsitlenud oma suhet Eesti teksti kui õnnelikku juhust. Aasta enne surma, septembris 1992 Peeter Toropile antud intervjuus ütleb Lotman: «See, et elu tõi mind Tartusse ja sidus Tartuga mitte ainult kui linna ja geograafilise ruumiga, vaid ka kui kultuuri ja inimruumiga, oli juhus nagu mis tahes õnnestumine. See on juhuslik, nagu on juhuslik suur õnn. Sest ma arvan, et kui ma olen teaduses midagi saavutanud, siis on see suurel määral seotud selle juhuslikkuste ja minu juhuslikkuste kompleksiga, mis kujunes välja minu isiklikus elus ning Tartu ülikooli ja selle linna enda ajaloolises saatuses. (---) Nii või teisiti on mul oma saatus. Ja minu saatuseks on Tartu.» Nüüd võime seda «saatust» juba ammugi laiendada sõnaga «Eesti».

Vahest kõige ilmekamalt peegeldab Lotmani ja Eesti teksti lahutamatut seost tema eesti keeles 1990. aastal n-ö läbimurdeks saanud «Kultuurisemiootika» eessõna. Selles kirjutab Lotman: «Eestikeelse tõlke ilmumist peab autor siiski eriti tähtsaks: kultuurisemiootika uurimine sai ju alguse Eestis, asjaomaste uuringutega Tartu ülikoolis ja nn Kääriku suvekoolis, ning kannab maailmateaduses nimetust «Tartu koolkond» (või «Tartu-Moskva koolkond», arvestades rühma Moskva teadlaste võrdset panust). Selles mõttes tundub autorile eestikeelse tõlke ilmumine ühtaegu loomulikuna ja ka vastutusrikkana. Kultuurisemiootika koputab oma sünnikodu uksele.»

Sellest koputusest on tänaseks, Juri Lotmani 90. sünniaastapäevaks saanud eesti humanitaarkultuuri võõrandamatu osa. Ent Lotman kui Eesti tekst? Vastan sõnadega, mida lausus president Lennart Meri 3. novembril 1993, Juri Lotmani peietel: «Kui mina sõidan mõnda välisriiki, siis avastan harilikult, et Eesti on tuntud maana, kus elab professor Lotman.»

Kujutlege vaid, milline olukord! Isegi ühe riigi president on ahvatletud kasutama visiitkaardina kõigepealt mitte enda, vaid oma kaasmaalase tuntust! Eesti – Terra Lotmaniana.

Juri Lotman (28.II 1922 – 28.X 1993) – 90

Juri Lotmani 90. sünniaastapäeva tähistavad Tartu ja Tallinna Ülikool rahvusvaheliste konverentsidega. Tallinna Ülikoolis peetav konverents algab pühapäeval, 26. veebruaril kell 10.30. Ettekanded on Tallinna, Moskva, Edmontoni, Haifa, Konstanzi, Peterburi, Helsingi, Jerevani, Yale’i, Berliini, Jeruusalemma ülikooli teadlastelt.

Esitletakse Tallinna Ülikooli kirjastuses ilmuvat Juri Lotmani ja Boriss Fjodorovi kirjavahetuse kogumikku, samuti Juri Lotmani sünniaastapäevale pühendatud ajakirja Võšgorod erinumbrit. Tartu Ülikooli konverents «Paljukeelsed kultuurid» avatakse 28. veebruaril kell 10 näitusega «Lotmani koolkond täna» Tartu Ülikooli raamatukogus.

Plenaarkõne «Euroopa kui metafoor ja metonüümia Venemaa ajaloos» peab ülikooli aulas samal päeval kell 14.30 Boriss Uspenski. Konverents kestab 2. märtsini, hõlmates ettekandeid eri maade teadlastelt üle kogu maailma. Konverentside programmid on nähtaval mõlema ülikooli kodulehtedel.