On pakkuda töökoht, palk koos igakuiste lisatasudega on ligi 74 000 krooni, tõsi küll, selle aasta alguses see pisut langes. Erialane haridus ja eelnev töökogemus pole nõutav, kolme võõrkeele valdamine kõnes ja kirjas samuti mitte. Küll tuleks kasuks paks nahk ja hea stressitaluvus.
Kuid raskel ajal, kui isegi lihtsale andmesisestaja kohale kandideerib 1600 inimest, selle koha peale tormi ei joosta. Ilmselt seetõttu, et tegemist on Eesti kõige ebapopulaar-sema ametiga ehk sotsiaalministriga. Sotsiaalministri koht pole poliitikute seas kunagi unelmate amet olnud, aga nii sandis seisus pole seni veel ükski minister tööd pidanud alustama.
Reformierakond on küll teatanud, et uue ministri otsingud käivad ja 23. veebruariks on Maret Maripuu asendaja olemas, kuid kuuldavasti pole kibedaid otsinguid edu veel krooninud. Asjatundjad, keda võimaliku ministrina välja käiakse, lükkavad selle pakkumise kiiresti tagasi.
Edev poliitik hakkab aga meedias rääkima juttu lilledest ja liblikatest ning keskkonnateemadest, millega ta viimasel ajal justkui rohkem kursis on kui sotsiaalvaldkonnaga. Vähem kui kuu aja pärast peab Gonsiori tänava majas aga olema uus ülemus.
Praegu jääb igatahes üle huviga oodata, kes omaaegse Nõukogude Liidu kangelase Matrossovi eeskujul ennastohverdavalt dzotile viskub ja Eesti sotsiaalsüsteemi juhtima hakkab. Ma küll ei tea, kes ta on. Aga kaasa tunnen talle sellegipoolest.