Küllo Arjakas: Eesti omariikluse mõte esimest korda trükisõnas (1)

Küllo Arjakas
, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Louis-Antoine Lèouzon Le Duci (1815–1889) portreefoto.
Louis-Antoine Lèouzon Le Duci (1815–1889) portreefoto. Foto: Pildistas Nadar, 19. sajandi lõpul üks tuntumaid Prantsuse fotograafe. Prantsusmaa Rahvusraamatukogu (Bibliothèque Nationale de France, BNF)

Kas Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa saavad tagasi oma muistse rahvusliku iseseisvuse või nad hääbuvad moskoviidi assimileeriva turmtule all.

Louis-Antoine Lèouzon Le Duci mõttetera raamatus «La Baltique», Pariis, 1855, lk 538.


Lihtsatele küsimustele ei saa sageli vastata. Me ei tea ega saa kunagi teadma, kellel vaarisadest tuli esimesena pähe mõte, et Läänemere ja Peipsi vahel elaval väikesel põlisrahval võib kunagi tekkida oma riik. Veel Eesti ärkamisajal, 1860.–1870. aastatel, sellistes kategooriates ei arutletud. Varasemast ajast rääkimata.

Eesti alad kuulusid 1710. aastast Tsaari-Venemaa alla, tsaaririik oli suur ning võimas. Teadmised teiste riikide ja rahvaste ajaloost ja igapäevaelust olid väga napid, rääkimata riigi korralduse või funktsioneerimise tundmisest.

Jäljed eestikeelses kirjasõnas

1920. ja 1930. aastatel arutleti eeskätt Andres Tiido (Dido) ning Juhan Liivi luuletuste ümber.
Andres Dido sündis Viljandimaal Helme kihelkonnas 1855. aastal. Ta õppis Tartus gümnaasiumis ning osales rahvuslikus liikumises, olles Eesti Kirjameeste Seltsi liige, Eesti Aleksandrikooli Maarja-Magdaleena abikomitee presidendi abi ning Sakala vaimustatud poolehoidja.

Andres Dido arreteeriti augustis 1882, süüdistusega revolutsioonilis-poliitilises tegevuses. Ta on üks esimesi eestlasi, kes sellise süüdistuse sai.

Läbiotsimisel leiti Dido ärklitoast Šveitsist saadetud revolutsioonilised trükised, mitmesugused märkmed ja kirjad ning luuletuse «Eesti sõalaul» käsikiri. Ilmselt kirjutati kunstiliselt vähenõudlik luuletus ajavahemikus märtsist augustini 1882. Luuletuse kirjutamisel võttis Dido eeskujuks Johann Voldemar Jannseni «Nüüd üles, Vene alamad». Jannsenit tuntavalt teisendades lisas Dido luuletusele omalt poolt viimase kolmandiku.

Andres Dido veetis eeluurimisvangistuses pea kolm aastat. Hiljem oli ta ligi kolm aastat asumisel Kaasanis. Seejärel oli Dido lühikest aega Tartus, kust lahkus Lääne-Euroopasse – Genf, London, seejärel pikad aastakümned Pariisis. Andres Dido suri Pariisis augustis 1921.
Tal oli kõvasti õnne, sest jõudis näha Eesti Vabariigi väljakuulutamist veebruaris 1918 ning ka päeva, mil suur ja mõjukas, Esimese maailmasõja võitnud Prantsusmaa tunnustas de jure Eestit – jaanuaris 1921.

Just Andres Dido luuletusest «Eesti sõalaul» on otsitud julget unistust Eesti riigist.
Vastavad luuleread kõlavad järgmiselt:

Sest Eestimaa on meie hüid
Nüid orja unest ärkame
Ja ühes sõtta tõttame
Sest priius läigib meie eel
Ja Eesti vabatriigi peal.
Priius, auu ja Eestimaa
Need kutsuvad meid sõdima,
Sest astkem ette rõõmuga
Hurraah, hurraa, hurraa.


Ülekuulamisel võttis Dido omaks, et tema on kirjutanud luuletuse «Eesti sõalaul». Ent ta ei olevat seda mitte ise luuletanud, vaid kirjutanud kusagilt maha või kellegi etteütluse järgi. Kes ette ütles, seda jällegi ei mäleta.

Dido autorluses ilmselt ei maksa eriti kahelda. Luuletuse käsikirjas leidus parandusi ja mahakriipsutusi, mida üldjuhul ei tehta ümberkirjutamisel ega kellegi etteütlust kuulates.

Sõna «priius» tähendas «vabadust». Seega on meie ees vabadus ja Eesti vaba riik, mis võis tähendada ka riigi vormi määratlust. Arreteerimise eel, just samal õhtul luges Dido François Auguste Mignet’ «Prantsuse revolutsiooni ajalugu». Dido oli mõjutatud vabariiklikest ideedest.

Juhan Liivi lennukas mõte

Dido käsikirjalisest luuletusest on tuntum Juhan Liivi pikem, 12-salmiline luuletus «Kas näitad?». See ilmus 1926. aastal Friedebert Tuglase toimetatud raamatus «Juhan Liivi kogutud teoksed. VIII. Luuletused».

5. salm:

Ei! ükskord vaba olla
on iga rahva soov,
ja see aeg võib küll tulla,
ei keela ükski hoov!
8. salm:
Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord – kui terve mõte –
ükskord on Eesti riik!
9. salm:
Kas aastatuhanded mingu,
siis vast see haiget ei tee,
et suurte rahvaste kõrval
on vaba ka väikene.


«Kas näitad?» on dateerimata. Tuglas oletas, et Liiv kirjutas luuletuse 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste mõjul. Liiv oli neil aegadel Tartus närvikliinikus, kus jälgis poliitikat ning elas tormilistele päevasündmustele ägedalt kaasa. 1905 oli esimese Vene revolutsiooni aasta.

Tuglas määratles luuletuse Juhan Liivi prohvetlike värsside hulka, mis sündisid «ajajärgul, mil polnud veel kellelgi aimu hilisemaist maailma tasakaalu määravaist jõududest ja mil veel vähem võidi unistada Eesti riikliku iseseisvuse saabumisest».

Ent 1905. aasta järel ei läinud enam aastatuhandet ega ka mitte aastasadat. Vaid kümmekond aastat hiljem koitis 24. veebruar 1918.

Kauges Pariisis  tunduvalt varem

Ajaloos on kokkulangevusi. Samal aastal, 1855, mil Riidaja valla Toosi talus sündis Andres Tiido, nägi Pariisis trükivalgust Louis-Antoine Lèouzon Le Duci reisikiri «La Baltique». Viimane peatükk «Rèval» kirjeldab Tallinna ajalugu ja eluolu, kokkuvõttes avaldatakse kaugeleulatuvad mõtted siinsete alade ajaloolisest valikust.

Väikseformaadiline 539-leheküljeline «La Baltique» on haruldus. Seda ei ole Eesti Rahvusraamatukogus ega Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogus. Allakirjutanu prantslasest tuttavad suutsid raamatu «La Baltique» Pariisi antikvariaadist leida ning saatsid Eestisse.  

Louis-Antoine Lèouzon Le Duc sündis Dijonis 1815. aastal. Ta õppis ajakirjanikuks ja kirjanduskriitikuks. Alates 1840. aastatest tegi ta rea reise Saksamaale, Taani, Rootsi, Venemaale ning nende sõitudega käis mitu korda Tallinnas. Ta oskas saksa ja rootsi keelt, mõnevõrra teisigi keeli.

Soome rahvuseepose «Kalevala» esmatrükk ilmus 1835, esimene tõlge tehti rootsi keelde. Selle kaudu tõlkis Lèouzon Le Duc «Kalevalast» ühe osa prantsuse keelde, avaldades tõlke juba 1845. aastal raamatus «La Finlande». 1867. ilmus Prantsusmaal Lèouzon Le Duci tõlgitud terviklik «Kalevala».

Oma reisidel Soome ja ka Eestisse otsis Lèouzon Le Duc porfüüri. Nimelt toodi 1821. aastal Püha Helena saarel surnud keiser Napoleon I säilmed Pariisi ning sängitati 1840. aastal ümber Invaliidide peakirikusse. Prantsusmaal puhkes suurejooneline Bonaparte’i hullus, Napoleoni muutus poolmütoloogiliseks olevuseks.

Nii otsustati Napoleoni põrm kirikus asetada väärikasse sarkofaagi. Selleks taheti kasutada porfüüri, purske- või graniitkivimit, mille peeneteraline põhimass sisaldab suuremaid kristalle. Pariisis leidus andmeid, et porfüüri leidub kaugetes põhjamaades, kusagil Soomes või Balti provintsides.

Ulatuslikke porfüürilademeid leidub vähe. Egiptuse sõjakäigu ajal saatis kindral Napoleon välja ekspeditsiooni, et üles leida Egiptuses esimestel sajanditel pKr töötanud kaevandus. Sealt toodud porfüüri kasutati Rooma sammastel, panteonis ja teistel tähtsatel ehitistel. Napoleoni sõjameestega kaasas olnud teadlased ei leidnud otsitavat kaevandust.

Prantslase järjekordne Põhjamaade-reis kulges Göteborgi, Karlsk­rona ja Gotlandi saare kaudu Stockholmi, siis Uppsala ja Helsingi, järgnevaks sihiks Tallinn.

«Rėvali» peatüki algus

Tee Soome ja Baltimaade vahel on lühike ja hõlpus. Sõitsin seda sageli lihtsalt lustist. Hommikul Helsingis laevale – ja pärastlõunal ollakse juba Rèvalis. See linn on omamoodi kokkuvõte kõigest põnevast, mida pakuvad Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa. Võtangi Rèvalit raamistikuna, mis lubab kõnelda  olulisena näivast neist provintsidest.

Mõned rändurid on selle linna asendit võrrelnud Napoliga. See on mitmeski aspektis õige. Ilusal suvepäeval mere poolt linnale lähenedes. Keskel Toompea ning kirikutornid, vasakul keiserlik Catharinenthali (Kadrioru – K. A.) loss, Marienthali (Pirita) kloostri varemed ja Wiem (Viimsi mõis) oma luksusliku elamu ning parkidega. Paremal aasad ja haritud põllud, [poolsaare] tipus Carlsöni kindlus (Karli saar, mis nüüdseks Paljassaarega kokku kasvanud). Seda kaunist panoraami ei varja miski, pole kaljupanku nagu Balti mere rannikul sagedasti on.


Tähelepanekud Tallinnast

Järgneb arutlus nime Reval etümoloogiast, märkides, et Kotzebue toetab Rehfalli [metskitse kukkumine] teooriat, aga autor mainib ka taanikeelset «kaljut» (rewfel) ning eestikeelset «taani linna» elik Tallinna.

Lèouzon Le Duc kirjeldab aadelkonna ja linnakodanike konflikti ning mainib parun Uxhüll de Riesenbergi hukkamist. Pikalt arutletakse all-linna arhitektuuri ja linnaelanike meelelaadi seoste üle. Autor arvab, et kohalik arhitektuur sobib põhjamaise kliimaga. Kirjeldatakse linna arvukaid kirikuid: kaks sakslaste jaoks, üks rootslastele ja soomlastele, kaks venelastele, üks eestlastele, üks katoliiklastele.

Huvi on pakkunud Niguliste muumia ja hertsog de Croy lugu. Toomkirikus on olulised vaid mõned ülikute hauad ning aadlike vapid. Hoopis huvipakkuvam on püha Mihkli kloostri varemed, mis on vanemad kui linn, Lèouzon Le Duci järgi aastast 1093.

Reisimees rõhutab: Balti provintside ajalugu on olnud väga rahutu. Järgneb ülevaade erinevatest vallutajatest ning loetelu Venemaa vallutustest aastatel 1710, 1721 ja 1795, see tähendab Põhjasõda ning Poola kolmas jagamine.

Ta jätkab: Nende arvukate alluvusperioodide tõttu on balti provintside ühiskondlikus elukorralduses ja rahvuslikes tavades üksjagu ebakõlasid, mis on kahtlemata kahjustanud nende [loomuldast] arengut. Iga valitseja on tahtnud neile vajutada oma pitseri. Eriti tuntav on siiski saksa mõju. Saksa ordul, mis on siin valitsenud üle kahesaja aasta, on olnud piisavalt aega neid oma suva järgi vormida, abiks arvukad migrandid, kes Saksamaad tühjaks jättes siinseid provintse koloniseerima kiirustasid.

Venemaa võitleb paar viimast aastat iidse rahvusliku vaimuga, et asemele upitada omaenda vaimulaad. Läheb tal see korda? Praegu näib, et kasutatud vahendid võivad tulevikus osutuda edukaks.

Lèouzon Le Duc lisab: Baltimaade tähtsus Venemaale on erinev, sõltudes geograafilisest asendist ja inimestest. Liivimaa annab Venemaale teadlasi, kaupmehi ja tööstureid, Kuramaa administraatoreid/ametnikke, Eestimaa aga meresõitjaid.

Tuleb nentida reisimehe tugevat eeltööd. Baltisaksa ajalookirjutus oli alles lapsekingades, siinsest maarahvast teati mujal äärmiselt vähe. Ometi paneb Lèouzon Le Duc kirja pika ja lugupidava kiidulaulu eesti rahvaluulele ning jutustab prantslastele ümber «Kalevipoja» loo Salmele kosja tulnud Kuust ja Päikesest.

Tallinnast läks rändur Kroonlinna. Sealt siirdus Taani kaudu tagasi kodumaale, kus avaldas järjekordse reisikirja.

Tähelepanuväärsed lõpumõtted

Raamatu «La Baltique» lõpulehekülgedel on oluline mõttearendus Balti provintside tuleviku üle. Lèouzon Le Duc kirjeldab Taani tugevaid maa- ja merejõude. Ta küsib, milline uus jõukeskus võib Läänemere regioonis tekkida, kui Krimmi sõja algusperioodi rahvusvahelise pinge tõusu tingimustes ühendab Taani oma relvajõud rootslaste ja norralastega.

Autor kirjutab: On meile määratud saada taolise spektaakli tunnistajaks?
See on tuleviku saladus. Mis ka ei juhtuks, kas skandinaavia jõud ühinevad oktsidendi (õhtumaade, Lääne-Euroopa – K. A.) vägevatega või mitte, kas Soome antakse tagasi Rootsile või jääb ta Vene kätte; kas Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa saavad tagasi oma muistse rahvusliku iseseisvuse või nad hääbuvad moskoviidi assimileeriva turmtule all.


Nii sõnastas prantslane Lèouzon Le Duc 1855. aastal, 63 aastat enne Eesti omariikluse väljakuulutamist, meie ajaloolise valiku: kas iseseisvus või hääbumine idanaabri koosseisus!
Ühel järgneval reisil õnnestus Lèouzon Le Ducil hankida Soomest sobilik tumepunakas porfüür ja Napoleoni põrm sai 1861 sarkofaagi, kus keiser puhkab tänini.

Reisimehe viljakast sulest ilmus ligi paarkümmend raamatut, sealhulgas «Uurimus Venemaast ja Põhja-Euroopast» (1853), Krimmi sõja algusperioodi käsitlus «Sõja kaja: Baltimaad, Doonau, Must meri» (1854) «Imperaator Aleksander II» (1867) ning «29 aastat Põhjatähe all. Reisimälestused. Põhja karud: Venemaa, Eesti, Suursaar» (1879).  

Louis-Antoine Lèouzon Le Duc suri Pariisis 22. oktoobril 1889. Teeneka ajakirjaniku ja ränduri auks nimetati veebruaris 1928 tema sünnilinnas Dijonis tänav Lèouzon-le-Duci nimeliseks. 1998. aastal ilmus Dijonis Hugues Jean de Dianoux de la Perrotine kirjutatud biograafia «Louis Lèouzon Le Duc».

Autori tänusõnad Lore Listrale «La Baltique’i» tõlke eest.
Erilised tänusõnad Prantsusmaa Telecomi satelliitside osakonna juhatajale Alain Mazauricile ja tema arstist abikaasale Claudette Mazauricile, kelle jõupingutuste tulemusel õnnestus leida raamat «La Baltique» ning illustreerivad materjalid.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles