/nginx/o/2018/09/14/11416186t1hd067.jpg)
Suhtu hästi oma klassi suurimasse põmmpeasse, sest just temast saab tõenäoliselt rikkur või poliitik, kellelt sul täiskasvanuna võib vaja minna abi paluda! – sellise Svenssonite koolitarkuse rääkis mulle 1990ndail Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia Nobeli preemiate komitee liige, füüsik Indrek Martinson, kes on valitud muu hulgas ka Eesti Teaduste Akadeemia välisliikmeks ja Tartu Ülikooli audoktoriks.
Silmas pidades USA nüüd juba eelmise presidendi kooliaja kohta liikuvaid värvikaid lugusid, on George W. Bush ilmekas näide selle tarkuseiva paikapidavusest.
Huvitav, kas juhusliku kokkulangevusena või mitte, aga just Bushi ajastul enne majanduskriisi võttis võimust arusaam, et suurfirmade eesotsas ja valitsusasutustes on juhid seda tõhusamad, mida pealiskaudsemalt nad tegevusvaldkonna spetsiifikat tunnevad.
Et spetsialistiharidus ainult segab «suurt pilti» hoomamast ja et intellektuaal kaldub lõputult arutlema ja virisemagi siis, kui on tarvis otsustavalt tegutseda. Mis on muidugi ka tõsi.
Igatahes koostab Barack Obama oma meeskonda risti vastupidistel põhimõtetel ja toob administratsiooni oma ala tippspetsialiste.
Kõige tähelepanuväärsem on äsja ametisse nimetatud energeetikaminister, kelleks president palus asuda 1997. aasta Nobeli füüsikapreemia laureaadil Steven Chu’l. California Ülikooli endise füüsika- ja bioloogiaprofessori kinnitas USA senat uude ametisse üksmeelselt (!).
Uue presidendiga USA teeb panuse teadmistepõhisusele laial rindel ja tõepoolest vägagi konkreetsete liigutustega. Nii on – majandusraskuste ja rahapuuduse tingimustes! – eraldatud teadusele lisaraha 13 miljardit dollarit, millest 3 miljardit läheb teadusfondile (NSF – Eesti Teadusfondi suur analoog), tõstes sellega alusteaduse riiklike uurimistoetuste mahtu tervelt poolteist korda.
Võiks arvata, et nojah, aga ega me saa suurriikidest juhinduda. Aga ei, ka Soome otsustas äsja suurendada aastaks 2011 teaduse finantseerimist 700 miljoni euro võrra, millest 330 miljonit läheb puhtalt ülikoolidele, lisaks 125 miljonit Soome Akadeemiale, lõviosas tippteaduse hüvanguks.
Tõmbame nüüd paralleele Eestiga. Sügava erihariduse alahindamine on meilgi olnud viimase aja märk. Ülikoolid ja ülikoolikesed lasevad mass-toodangus välja kõikvõimalikke juhte (äri-, projekti-, avalike suhete, kommunikatsiooni-, müügi- jne). Ametnikkonnas hakkavad ühe ja teise valdkonna jaoks ohtlikku kriitilist massi omandama sebijad, kes küll valdavad SWOT-analüüsi, mõõdikute kaudu juhtimist jms, kuid mitte tegevusala sisu ega spetsiifikat.
Ei ole midagi uut siin päikese all – just samamoodi universaalsed ning nomenklatuurseid ameteid pidi liikuvad juhid tulid Nõukogude Liidu ajal kõrgematest parteikoolidest. Uus aeg on ka leiutanud uue tegelase – parteibroileri.
Ministritega on meil õnneks nii ja naa, ja kraadiharidusega neid ikka on. Pole küll puhtalt energeetikaministri ametikohta, kuid see-eest on kaitseminister nooruses tegelenud täpselt samade füüsikaprobleemidega nagu nobelist Steven Chu omal ajal (väidan seda täie asjatundmisega kui Jaak Aaviksoo 1981. aasta kaitstud väitekirja juhendaja).
Praegu majanduslanguses vaeveldes lohutame end, et – jumal tänatud! – ei teostunud kunagine unistusteplaan teha BMW autotehas Eesti majanduse kandjaks…
Sisseharjunud tegutsemis- ja mõttemallidest on raske loobuda. Kuid siiski võimalik…