Tagasi
Viimane dokument, millega uut arengukava võrrelda võib, on 2005. aasta jaanuaris valitsuses heaks kiidetud ja tänaseni kehtiv sõjalise kaitse strateegiline kava.
«Sõjaline rünnak Eesti kui NATO liikme vastu on rünnak NATO kui terviku vastu. Prognoositavas julgeolekukeskkonnas (ajavahemikus kuni kümme aastat) on ükskõik millise NATO liikmesriigi vastu suunatud laiaulatuslik sõjaline rünnak vähetõenäoline,» seisab seal punktis 9.
Punkt 14.3 kinnitab aga muu hulgas, et «Eesti liikmesus NATOs on oluline heidutusfaktor, mis viib sõjalise rünnaku ohu tekkimise võimaluse miinimumini».
Veidi varem, 2004. aasta märtsis vastu võetud «Kaitseväe struktuur ja arenguplaan kuni aastani 2010» (KSAP 2010) teeb aga isegi kirjapildis selgeks, et Eesti ja NATO on täiesti üks.
«Seega on eelhoiatusaeg NATO/Eesti vastu laiaulatusliku konventsionaal-se rünnaku toimepanemiseks, mis nõuab Põhja-Atlandi lepingu artikli 5 ja kollektiivkaitse käivitamist, poliitilisel ja sõjalisel tasandil pikk ning mõõdetav aastates,» seisab seal punktis 6.
Inimkeelde ümber panduna tähendab see seda, et kuni mõni NATO võimalikest vaenlastest ei saa tugevamaks kui NATO, on sõjaline oht Eestile välistatud. Või veelgi lihtsamalt – kui Eesti on NATO liige, siis mingit ohtu ei ole.
«NATO eripära on, et ta heidutusjõud paikneb võimaliku agressori kõrvade vahel – s.o teadmine, et ühe liikmesriigi ründamine muudab vastasteks kõik liikmed,» kirjutas suursaadik Harri Tiido (Eesti Päevaleht 28.10.2003).
Enam see nii pole. Värske arengukava küll kinnitab 2004. ja 2005. aasta dokumentide järeldust, et laiaulatuslik sõjaline rünnak Eesti vastu on vähetõenäoline, kuid lisab olulise täpsustuse sellise sõjalise rünnaku kohta, mis pole laiaulatuslik.
«/.../ üldiselt saab öelda, et praeguses julgeolekukeskkonnas puudub Eestile kui NATO liikmesriigile laiaulatusliku sõjalise kallaletungi oht. Küll aga näitavad ohustsenaariumid, et Eesti peab olema valmis end kaitsma välise sõjalise surve ja jõu demonstratsiooni korral, mille tõrjumiseks tuleb koos liitlastega luua toimiv ja usaldusväärne heidutusvõime,» seisab arengukava seletavas osas.
Sõjaline surve ja jõudemonstratsioon põhimõtteliselt seisnevadki sõjalise kallaletungi ähvarduses. Kui survega ei kaasne tegeliku kallaletungi ohtu, siis see ei ole surve.
Lühidalt öeldes kinnitab see, et 2005. aasta strateegia punktis 14.3 väidetu ei vasta tegelikkusele – NATOsse kuulumisest tulenev heidutusvõime iseenesest ei vii sõjalist ohtu miinimumini. Veelgi enam, see ei ole kunagi tegelikkusele vastanudki, sest «toimiv ja usaldusväärne heidutusvõime» tuleb alles luua.
Kui soovida sarkastiline olla, siis ütleb uue arengukava seletuskiri meile, et Eesti ja NATO on küll endiselt üks, aga võimalik agressor ei ole sellest veel aru saanud.
Looritatumalt kinnitab sedasama ka arengukava enda tekst. «Eesti sõjalise riigikaitse peamised alused on liikmesus NATOs ja esmane iseseisev kaitsevõime, mis koos toimides loovad agressiooni ärahoidmiseks piisava heidutuse ja ohjelduse,» kinnitab punkt 6.
Murranguline on siinkohal sõna «ohjeldus» lisandumine.
Jällegi inimkeelde ümber panduna tähendab see, et kui seni välistas Eesti veendumuse kohaselt NATO-liikmesus juba iseenesest igasuguse sõjalise ohu (heidutas agressorit), siis nüüd tuleb ohu vältimiseks ka midagi teha (agressorit ohjeldada).
Ei ole eriti keeruline oletada, et Eesti julgeolekupoliitilise meelemuutuse põhjustas Vene-Gruusia sõda eelmise aasta augustis.
Nii on maailmas toimunud sündmustele märkimisväärse operatiivsusega reageeritud, mis on kahtlemata väga tore. Oleks aga rahustav teada, et selliseid pabereid koostatakse ka vaatega tulevikku.
Seega, miks eelmised riigikaitsedokumendid sellist võimalikku arengut arvesse ei võtnud? Oli ju nende põhieeldus, et kuni mõni NATO võimalikest vaenlastest ei saa tugevamaks kui NATO, on sõjaline oht Eestile välistatud.
Venemaa ei ole vahepeal saanud tugevamaks kui NATO, ometi on uue arengukava järgi see oht tekkinud.
Selle aja jooksul on aga KSAP 2010 järgi tunduvalt vähendatud kaitseväe suurust, seda just lähtudes usust, et NATOs olemine viib sõjalise ohu miinimumini.
«Kui aga keegi väidab, et meie kaitsevõime ajateenijate arvu ja kaitseväe struktuuri vähenemise läbi langeb, siis väidab ta ühtlasi sedagi, et NATO liikmeks pürgimine – Eesti kaitsepoliitika viimase aastakümne peaeesmärk – oli valesti püstitatud,» kinnitas endine kaitseminister Sven Mikser KSAP 2010 ettevalmistamise ajal (Postimees 02.09.2003).
Oli sellist arengut üldse võimalik ette näha? Võrdluseks üks arvamusavaldus Iraagi sõja eelsest ajast.
«Meil tuleb aru saada, et praegu on kaalul rahvusvaheline süsteem ja Ameerika roll selles. Ma arvan, et 2003. aasta tuleb nii mõneski mõttes otsustav. /.../ Ja kui me ei saa hakkama, siis võib sellel aastal alata liikumine ülemaailmse anarhia poole, mis selle kümnendi jooksul võib tuua hävitavaid tagajärgi,» ütles Zbigniew Brzezinski 5. jaanuaril 2003 telekanali CNN eetris.
Muidugi, üksikisik saab tuleviku üle arutledes lubada endale võrreldes riigiga tunduvalt rohkem vabadusi.
Siiski, 2004. ja 2005. aasta ülioptimistlikud ning ka Eestis paraja kriitikatormi kaasa toonud kaitsedokumendid on vastu võetud rohkem kui aasta pärast Brzezinski avaldust. See on ajal, kui tõde, et Iraagis lähevad asjad halvasti, enam kuidagi maha salata ei saanud.
Sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009–2018 kinnitas valitsus 22. jaanuaril. See määratleb pikaajaliselt arendatavad sõjalised võimed ja kirjeldab nende saavutamiseks tarvilikke ressursse nii inimeste, aja kui ka raha mõttes.
Järgneva kümne aasta jooksul:
• täiendatakse luuresüsteeme, näiteks ostetakse keskmaaradareid;
• Ämari baas ehitatakse moodsaks NATO lennuväljaks;
• ostetakse uusi õhutõrjesüsteeme;
• korraga peaks valmisolekureservis olema jalaväebrigaad, reservi õppuste maht suureneb, et olla mobilisatsiooni korral paremas lahinguvalmiduses;
• ostetakse senistest võimsama relvastusega ja parema soomusega jalaväe lahingumasinaid, võib-olla ka tanke;
• arendatakse tankitõrjevõimekust, ostetakse mitmesuguseid tankitõrjerelvi;
• Kaitseliidule antakse kaitseväega samal tasemel tehnikat ja varustust, põhiliseks saavad taas kompaniisuurused üksused;
• mereväele hangitakse kiirkaatreid, edendatakse jätkuvalt miinitõrjevõimet;
• ostetakse võimalikult laia kasutusalaga helikopterid, korralik pääste- ja otsingulendude võime on üheks eelduseks NATO õhuturbehävitajate baseerumisele Eestis.
Rahalise ressursi planeerimiseeldusena on võetud aluseks kaitsekulude suurendamine tasemele 2% sisemajanduse kogutoodangust (SKT) aastaks 2010 ja sama taseme säilitamine. Kava täitmiseks kulub orienteerivalt 60 miljardit krooni, millest 60 protsenti läheb igapäevase tegevuse katteks ja 40 protsenti infrastruktuuri arenguks ja relvasüsteemide hankimiseks.
Rahvusvahelise tava järgi on võimalus sõlmida lepinguid nii, et riik, kellelt relvi ostetakse, kohustuks ostma omakorda Eesti toodangut.
Planeerimisperioodi lõpul on kaitseväe rahuaegne koosseis kuni 4000 kaadrikaitseväelast. Kaitseväe sõjaaja suurus on kuni 25 000 kaitseväelast, millele lisanduvad Kaitseliidu baasil moodustatud üksused.
Ajateenistus säilib.
