/nginx/o/2010/01/08/293596t1h0738.jpg)
Minu põlvkonnal on avalike kõnede kuulajate ja järellugejatena vähemalt kaks kogemust. Oli väga pikk tühisõnalise vahu ajastu, mil igat masti partei- või valitsustegelaste mõnikord tundidepikkused monoloogid – mis äratrükituna üleriigilistes lehtedes tegid neist tapeedi – kujutasid endast retoorilist igiliikurit.
Mäletan, et poliitautoriteetideks tõusid need teadmamehed, kes sellest sõnavahust dešifreerisid vihjeid võimupüramiidi võimalikele ümberpaigutustele või siis destilleerisid paroole à la «nagu see ja see oma kõnes ütles», millega kriitiliselt meelestatud isikud või nende esindused said oma tegusid oportunistlikult õigustada või «kaunistada».
Teine, mõneaastane kogemus jääb laulva revolutsiooni aega, kus kõned liigutasid tunde- ja mõttemägesid ning transformeerusid lausa füüsiliselt tajutavaks kollektiivseks energiaks. Muide, neil aegadel taastus 19. sajandi ärkamisajal sündinud kõnekoosoleku traditsioon. Meenutagem kas või C. R. Jakobsoni «Kolme isamaakõnet» 1868 ja 1870.
Uues Eesti Vabariigis läks kõnede pidamise privileeg taas võimu kätte. Pean silmas nii avalikkuse ootusi nende suhtes kui ka meediakajastusi. Lennart Meri lõi lausa presidendi kõne malli (lennukad kujundid, särtsuv vaimsus, vertikaalne sügavusmõõde enneminevikust igavikulisse tulevikku, selge adressaat), mis on mõjutanud järgnenud presidentide kõnede vastuvõttu.
Viimastel aastatel olen tähele pannud, et käiks nagu mingi kokkumäng erinevate riiklike kõnepidajate (president, riigikogu esimees, peaminister) vahel. Küllap on kõnede taustajõud või koguni kõnepidajad ise omavahel ühendust võtnud, vältimaks kordusi või vastukäivusi. Nõnda saavutatakse olukord, et ühe tähtsa tegelase kõne täiendab teist või katab seda. Paraku on selle hinnaks sile madallend.
Kui peaminister pihtis oma kõnes – see toonimuutus oli küll mõnevõrra üllatav, aga täpselt sihitud maandama plahvatusohtlikku õhustikku, milleni varasemad ülbed väljaütlemised olid viinud – enda ja rahva vahele siginenud väsimusest, siis otsekui peaministrit (ja valitsust) säästes teatas president päev hiljem, et ärgu oodaku avalikkus tema suu läbi mingeid hukkamõistmisi. Teda koguni panevat muretsema liialeminek «riigi ja enda valikute» mahategemisega. Nõudlikkus riigi, võimuolijate ja enda suhtes «peaks olema õiglane ja mõistuslik».
Võimalik, et see tuleneb eaga kogunenud «rikutusest», aga ma ei saanud neid pidupäevakõnesid tõlgendada muudmoodi kui profülaktikana tulevaste võimalike meeleavalduste suhtes, millest esimene, üldstreigi mõõtu tõotav sündmus ootab meid juba 7. märtsil. Selge see, et meeleavalduslik kõne on midagi muud kui pidukõne. Arvan, et viimastega olemegi juba liialt ära harjunud.